Miks mitte tähistada vabariigi aastapäeva 24. veebruaril minimalistlikult näiteks lipu heiskamise, aumärkide jagamise tseremoonia ja presidendi kõnega televisiooni vahendusel. Tõelise peo aga korraldaks keset suve rahvapeona, kirjutab riigikogu liige Valdo Randpere (Reformierakond).
Mõne nädala eest läks kogu Eesti ajakirjandus pöördesse Viktoria Ladõnskaja «sensatsioonilisest» ülestunnistusest: tema ei lähe vabariigi aastapäeva puhul korraldatud presidendi vastuvõtule. Põhjusi ja põhjendusi oli mitu, peamine aga see, et president pole Ladõnskaja jaoks piisavalt moraalne. Abielu lahutamine on Eestis lubatud kõigile teistele, aga mitte presidendile. Visaku esimene kivi see, kelle elu riidekapis ripub ainult üks pulmakleit. Nii palju Ladõnskajast.
Ma ei ole kordagi presidendi vastuvõtul käinud, aga seda hoopis teistel põhjustel. Mulle ei meeldi presidendi vastuvõtu formaat. Ei meeldi see tundidepikkune ootamine järjekorras ega ka ülepingutatult pühalik kätlemine, mis on ootajatele tasu kannatlikkuse eest. Eriti ei meeldi mulle ajakirjanduse korraldatav klaperjaht külaliste riietusele, soengutele ja sukasilmadele. Pingviinide paraad muutub minu jaoks sel hetkel koertenäituseks, millel ma ei kavatse osaleda.
Küll aga ei piirdu ma erinevalt mõnest eriti moraalsest kolleegist ainult vigisemise ja vingumisega presidendi vastuvõtu praeguse formaadi üle. Mul on ka positiivne programm – ettepanek, kuidas asja nii korraldada, et see pidupäev muutuks rahvalikumaks, moodsamaks ja vähem ülespuhutuks.
Praegu on paraku just vabariigi aastapäeva vastuvõtt üks eriti markantne väljendus sellele lõhestumisele, mis ühiskonnas on tekkinud – «meie» oma kodudes ja «nemad» teleekraanil kallites riietes eputamas.
Miks mitte tähistada vabariigi aastapäeva 24. veebruaril minimalistlikult näiteks lipu heiskamise, aumärkide jagamise tseremoonia ja presidendi kõnega televisiooni vahendusel. Tõelise peo aga korraldaks keset suve rahvapeona, mille osaks võiks olla natuke muusikat, sööki-jooki ja palju-palju külalisi. Ma räägin kümnetest tuhandetest külalistest, kes võiks siis koos presidendi, valitsuse liikmete ja riigikogu liikmetega pidutseda ja tähistada meie ühise riigi sünnipäeva. Ja tunda, et me kuulume ühte.
Praegu on paraku just vabariigi aastapäeva vastuvõtt üks eriti markantne väljendus sellele lõhestumisele, mis ühiskonnas on tekkinud – «meie» oma kodudes ja «nemad» teleekraanil kallites riietes eputamas. Ime siis, et ülejäänud õhtu kulub paljudel mürgiste kommentaaride kirjutamisele.
Seevastu võiks pikkade laudade pidu lauluväljakul, kus dress code on rahvariided ja osalejaid igast Eesti otsast, isegi minusuguse imetillukese peolooma oma urust välja tuua. Päris kindlasti tooks see kohale palju neid, kes praegustele vastuvõttudele on kutsutud, aga lähevad sinna vastumeelselt või ei lähe üldse. Ma ei ole kaugeltki ainus, kellel praeguse formaadi suhtes negatiivne hoiak. Vanamoodne, orjalik ja ülespuhutud on ainult mõned hinnangud, mida oma riigikogu kolleegide käest olen kuulnud.
Muide, peo toimumise aja viimist suvele ei ole ma ise välja mõelnud – Briti kuningakoda kasutab samasugust nihutamist juba aastasadu, juhul kui Tema Majesteedi päris sünnipäev juhtub olema külmal aastaajal. Ka praeguse kuninganna sünnipäeva tähistatakse igal aastal kahel korral: päris sünnipäeva 21. aprillil ja nn ametlikku sünnipäeva ühel laupäeval juunis.
Ma ei pretendeeri lõplikule tõele ega väida, et just minu pakutud lahendus on ainuõige. Aga mingit suuremat muudatust oleks tarvis. Eesti on noor ja kiiresti arenev riik. Olgem siis seda ka oma sünnipäeva tähistades.