President Toomas Hendrik Ilves on pidanud vabariigi aastapäeva kõnet üheksa korda ja öelnud neis kokku umbes 21 000 sõna. Millest ta on rääkinud? Väga paljust, nagu presidendid ikka. Millised on selle jutu sees Ilvese sõnad, märksõnad, suured teemad?
Esimese kõne pidas Ilves 2007. aastal. Selle oluline märksõna on valimised. «Ma tahan, et valija teaks: ta saab selle, mida valib. Valitsemise tarkus ja keerukus on suurem mis tahes hüüdlausest või lubadusest. Valides hüüdlause, saab valija vastu poliitika, mis hakkab valitsemise asemel taas järgmisteks valimisteks raha koguma.»
Seesama mõte jääb hiljem korduma eri variantides. Aga eriti kriisis ja selle järel tõuseb ettepoole teine suhtumine. See on nõudmine ausa mängu järele ja astumine valimispopulismi vastu, mille märgiks saab «valimiskampaania palagan».
Kohe esimesest kõnest läheb käima ka Ilvese suur teema: kodanikuühiskond, millest hiljem saab vabakond. See algab jutuga sellest, kuidas Eesti riik on rajatud seltside, koguduste, laulukooride laotud vundamendile. Teema kaob tagaplaanile kriisi ajal ja tõuseb uuesti esile aastal 2011. Kuni anno 2014 saab Ilves kuulutada: «Astudes sellesse ametisse julgustasin tollal veel kodanikuühiskonna nime all tuntud vabakonda võtma suuremat rolli meie elu küsimustes. /…/ Mul on ka hea meel, et aktiivsed Eesti inimesed, kes on kaua aega pigem vaadelnud ja kommenteerinud me riigi arenguid, on otsustanud ka ise poliitikasse tulla…»