Looduslikest pajustikest leiab punumiseks sobivaid pajuliike küll, aga peenralt saab vitsad kätte kiiremini ja nende kvaliteet on parem. Enn Lainurm on korvimeister, kes olude sunnil käib Tallinna linna ja Nõlva küla vahet. Tallinnas on põhitöö ja elamine, Nõlval keset metsi ja rabasid aga isakodu.
Kusagil erametsanduse statistikas võib ta kergesti minna kirja kui metsaomanik, kes elab oma metsast kuni 100 kilomeetrit eemal. Seda, et linnas elavad eestlased võivad oma kaugel oleva metsa küljes justkui kinni olla, kuivad arvud ei arvesta.
„Esimesel võimalusel põgenen linnast ära. Siin olen kui teises maailmas, nagu vanajumala selja taga,” räägib mees. „Isegi nii on olnud, et tulen, magan end korralikult välja ja lähen linna tagasi ‒ siis kannatab seal jälle nädalakese olla.”
Ribid kuivavad
Kui Nõlval vanasse talumajja sisse astuda, saab kohe aru, et keegi ses peres teeb punutisi. Juba verandal näeb suurte puntide kaupa heledamat ja tumedamat kooritud korvivitsa. Verandal, sest hoiukoht peab olema suhteliselt kuiv ja jahe. Õhk peab liikuma, kuid samal ajal ei tohi ootel vitsad päikese kätte jääda, sest siis hakkavad need tumenema.
Toas on painutuspakul reas jämedamad vitsad ehk korvi ribid, mis punumise ajaks peavad hästi kuivanud olema, et korv vormis püsiks. Samas on ootel üks korvikarkass, mille peale ribid pannakse, ja kadakaoksavõrud, millest üks osa jääb korvi sangaks.
„Üldiselt kasutan paju, aga suuremate korvide sangad teen kadakast, sest kadakapuit on väga tugev,” jutustab korvimeister. „Vanaisa tegi samamoodi ja tal oli paar korvi ka üleni kadakast. Kui sellise vana korvi taastan ja puhtaks teen, jätab kadakas mulje, nagu oleks poleeritud.”
Viienda-kuuenda klassi poisina käis Lainurm vanaemale peale, et lastagu tal oma korv valmis teha. Tol ajal käisid koolilapsed kolhoosil abiks kartuleid võtmas. „Vanaisa korv oli liiga raske järele vedada.”
Pärast esimest oma korvi läks tükk aega, enne kui temast päris korvipunuja sai. „Kui ilmus Valeria Taubeli raamat vitspunutistest, oli kange tahtmine kuskile kursustele saada, aga see ei õnnestunud, sest tol ajal mingi ohvitserinaiste punt pani kõigi käsitöökursuste kohad täis. Ükskord palju hiljem olid kursused Tallinna rahvaloomingumajas. Meid oli kaksteist inimest ja õppimine kestis kaks kuud, iga nädal kolm tundi.”
Nüüdseks on ta ainuke, kes oma kursuselt punumisega tegelema on jäänud.
Teraapiline tegevus
Tal on tuttavaid, kes punutistega teenivad elatist. Ka ta ise müüb oma korve, aga tähtsamaks peab punumist ennast. „See on eelkõige mu eralõbu, mingis mõttes tööteraapia, väga rahustav tegevus.”
Kursused on vajalikud, et omandada põhitõed. Et nendega kuskile ka jõuda, tuleb hästi palju ise punuda. Korvimeister toob näiteks, et kui ta uue mudeli käsile võtab, hakkab midagi välja tulema, kui kolm korvi on valmis. „Töö, millega ise rahule jään, tuleb ehk pärast kümnendat. Palju peab tegema, et näeks ära kõik vead, mis võivad tekkida.”
Nõlva toas näeb mitut korvitüüpi ja need kõik on n-ö klassikalised korvid: koorimata pajust suured kartulikorvid, väiksemad ovaalsed marjakorvid, kooritud pajust, kaunistustega turukorvid ja väikesed ümmargused lastekorvid. Lainurm oskab niimoodi punuda, et korv on tugev ja kindlustamiseks naelu-traate või nööri pole vaja kasutada.
„Vanasti pidi talumajapidamises olema vähemalt 20‒30 korvi. Nüüd on korvide vajadus väike ja otstarve teine. Suur üllatus oli mul näiteks Avinurme laadal, kui üks naine ostis korraga tervelt neli korvi. Mees kõrval pahandas, et kas sul üldse raha on, aga naine oli rahul, et tal kõik jõulukingid olemas ...”
Naistele üleüldse korvid meeldivad. Mehed laadal pigem õiendavad, et miks nii kallis kaup. „Siis seletan, et üks korv on mul terve päeva töö, aga ta on ikka vihane ...”
Käsitöökorvide hind jääb Eestis enamasti 20‒30 euro ringi. Kaubanduskeskustes müüakse tihti palju odavamaid korve. Vähemalt korvimeistri silm näeb kohe ära, kui tegu on imporditud masstootega, mis pikalt vastu ei pea.
Kultuurpaju või looduslik?
Enn Lainurm kasutab korvimaterjaliks põhiliselt kultuurpaju. Sordinimesid pole teada, kuna kultuurpaju paljundusmaterjal levib Eestis enamasti käest kätte. Temagi sai istanduse alustamiseks pistoksad oma õpetaja istandusest. Nõlva küla maadel ei taha kõik kolm sorti ühtviisi hästi kasvada. „Millegipärast on nii, et hästi kasvab paju, mis mulle nii väga ei meeldi, ja kehvalt see, mis just meeldib.”
Pajukasvatus käib nii, et maa freesitakse ja pistoksad pistetakse mulda. Alguses tuleb peenraid hoolega rohida, et okstel oleks ruumi juurduda. Igaks järgmiseks kevadeks tuleb eelmise aasta võrsed 10 sentimeetri peale maha lõigata. Esialgu need korvide punumiseks ei kõlba, kuna on liiga lühikesed. Alates kolmandast aastast saab pikki ja ühtlase jämedusega „õigeid” võrseid.
„Saaki saan lõigata oktoobrist mai alguseni ja selle ajaga pean varuma endale nii palju materjali, et jätkuks järgmise lõikuseni,” räägib mees. Toores oks kannatab kohe koorida ja jääb heledaks, muu tuleb koore lahtisaamiseks kolmveerand tundi keeta. Keetmisvesi toimib lõpuks kui peits ehk pikema keetmisega saab tumedamaid vitsu.
Korvide silmad (kohad, kus sang on korviga ühendatud) punutakse lõhestatud vitsast, mis on vitsahöövliga õhemaks hööveldatud. Hööveldatakse vitsa painduva ehk koorealuse osani.
Tegelikult kasvab punumiskõlblikku paju looduseski, aga seda on aeganõudev üles leida ‒ Eesti paljudest pajuliikidest kõlbavad punumiseks vaid üksikud. Kui mõne neist leiabki, ei pruugi saada piisavalt pikki ja ühtlase jämedusega vitsasid nii palju kui vaja. Lainurm räägib, et istanduse pistoksi võiks ka looduslikult pajult võtta, aga siis peab kindel olema, et need on õigest liigist.
Ta ise on kultuurpaju peale jäänud, et aega kokku hoida ja kvaliteetsemat materjali saada. Aias kasvab tal kaks kontpuupõõsast, kust saab värvilisi vitsasid korvide kaunistamiseks. Kontpuu on hea materjal algajale katsetusteks, aga päris tarbekorvi ainult sellest teha ei tasu ‒ jääb liiga rabedaks.
Punuda saab kõike
Mitu korvimeistri tuttavat punub või on pununud just looduslikest materjalidest. Sest „kõik, mis ei murdu ning mille pikkus ja jämedus sobib, on punumiseks kõlblik”. Sobivuse kontrolliks tuleb materjali murda: kui tekib murdekoht, aga vits või juur katki ei lähe, sobib see punumiseks.
Enn Lainurm jutustab:
• „Üks naaberküla mees punus aasta ringi toomingast korve, tegi lõhestatud vitsadest. Toomingakorvi peetakse väga heaks, kuna ta on hästi kerge. Aga lõhestatud vitsa häda on see, et peab kuivas olema, niiskuses kipub mädanema.”
• „Üks tegija lõhestab jämedat toomingat, tõmbab sealt nagu peergusid ja valmistab väikesi korve, mis on väga huvitavad, katsudes justkui sametised.”
• „Olen kuulnud, et kasutatakse ka kasejuurikat, mis on jõhvikakarva punane ja hästi painduv.”
• „Väga mehise ja ürgse välimusega korvi saab männijuurtest, mis lõhestatakse. Kõige lihtsamalt saab juuri kätte mõne tormimurru-männi juurepallist. Väga hea materjal.”
• „Sarapuud saab kasutada küll, aga kuivades läheb sarapuuvits rabedaks.”
Ta toonitab, et punumismaterjal peaks olema küllalt pikk, et liitekohti ei jääks liiga palju ‒ need rikuvad korvi välisilmet. Lainurm toob näiteks, et oma lemmikmudeli lastekorvi jaoks varub ta umbes 70 sentimeetri pikkusi peenikesi vitsasid, millega saab kõik liitekohad peita korvi silma sisse. Lastekorvi ribid kuivatab ta muide ühe keedupoti sees, mis võimaldab säilitada täpse mõõdu. Isegi kaks sentimeetrit laiem või kitsam korv näeks välja juba hoopis teistsugune.
Nii-öelda patendikorviks loeb ta oma ovaalset turukorvi, mille punub selleks spetsiaalselt valmistatud paku peal. Mõõt on täpselt välja arvestatud selle järgi, et kaks kolmeliitrist purki sisse mahuks.
•Kui pajuvitstest korv on aja jooksul muutunud liiga tumedaks ja tuhmiks, tuleb korviga vanni minna. Pesuharja ja kõige tavalisema nõudepesuvahendiga küürides võib korv muutuda mitu astet heledamaks.
•Kui korv on vana ja juba nii rabe, et pudeneb, on kõige lihtsam viis ta kasutusiga pikendada sellega, et pritsida ohtra veega üle.