«Sellest poisist saab veel asja!»

Enn Säde
, heli- ja filmimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eri Klas mängib trummi peol, kus vennastuvad Tallinnfilmi, konservatooriumi, kunstiinstituudi ja ETV noored. Aasta on 1963 või 1964.
Eri Klas mängib trummi peol, kus vennastuvad Tallinnfilmi, konservatooriumi, kunstiinstituudi ja ETV noored. Aasta on 1963 või 1964. Foto: Enn Säde fotokogu

Täismõõdulise dirigendina tuleb Eri Klas mu mälestustesse 1971. aasta kevadtalvel, kui juhatab sümfooniaorkestrit Raadio 1. stuudios.

Käsil on Veljo Tormise muusika salvestamine Vladimir Karasjovi «Lindpriide» filmile. Aukartustäratav maht muusikat sellele raske saatusega mängufilmile – kokku on partituuris 70 minutit kümneid ja kümneid väikesi või pikemaid lõike. Raske pähkel dirigendile.

See on veel aeg, mil heliloojad järgivad täpselt filmilõikude kulgu, stopper käes, pealegi Karasjovi maksimalistliku silma all. Veljo Tormis mainib hiljem: «Karasjoviga oli väga hea töötada. Minu kogemustes on see esimene kord, kus režissöör teadis, mida ta tahtis.»

Minule kui algajale helimehele on uskumatult põnev jälgida dirigent Klasi ja helilooja Tormise «nõidumist» üksikute, teineteisest vägagi erinevate muusikalõikude trimmimisel õigesse pikkusse ja laadi. Orkester, kus alles üsna hiljuti oli Eri Klas ise mänginud löökpille, tundub kuidagiviisi toetavat seda noort, õhetavat meest. Ja kui siis on vaja näiteks üks 27-sekundiline lõik kokku tõmmata 25 sekundi peale, ei jõua mina ära imestada dirigendi sisemist kella – sekundi pealt!

Juba hiljem, stuudios muusikalõike monteerides on Veljo Tormis ütlemata heas tujus: «Sellest poisist saab veel asja!»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles