Mida arvab sünnipäevast 29. veebruaril astrofüüsik Ene Ergma

Silvi Lukjanov
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu ülikool andis Ene Ergmale Skytte medali.
Tartu ülikool andis Ene Ergmale Skytte medali. Foto: Margus Ansu

Astrofüüsik Ene Ergma selgitab, kas olla sündinud liigaastal ja omada harva õiget sünnipäeva on õnn või vastupidi õnnetus.

Head Järvamaa inimesed!

Lubage mul esmalt õnnitleda kõiki järvalasi, kes 29. veebruaril tähistavad oma esimest, teist, viiendat või isegi kahekümne viiendat  sünnipäeva. Palju õnne meile kõigile!

Minult on väga tihti küsitud, kas olla sündinud liigaastal ja omada harva õiget sünnipäeva on õnn või vastupidi õnnetus. Olen seda meelt, et on väga vahva omada sünnipäeva 29. veebruaril. Miks siis?

Esiteks peame olema uhked, et ilma meie sünnipäevata toimuks tõeline jama kalendriga, sest just 29. veebruar aitab kalendri sünkroonimisel aastaaegadega.

Teiseks on tore omada sünnipäeva nii harva. Liigaasta 29. veebruari peavad paljud meeles. Oma kogemustest tean, et liigaastal on õnnesoovijate  arv tunduvalt suurem kui mitte liigaastal.

Kolmandaks toimub liigaastal alati kaks väga tähtsat sündmust: Ameerika Ühendriikide presidendi valimised, mis kindlasti mõjutavad lähima nelja aasta vältel maailma poliitikat ja minule rohkem südamelähedane sündmus – suvised olümpiamängud.

Minu käest on küsitud, et kui ma olin veel väike, kas siis polnud kahju, et sünnipäev oli nii harva. Vastus on:  ei olnud. Minu toredad vanemad korraldasid mulle sünnipäeva igal aastal kas siis 28.veebruaril või 1. märtsil. Pealegi leian, et eriline sünnipäev püsib alati kauem meeles.

Kui tähistada sünnipäeva igal aastal, pole need enam pooltki nii tähendusrikkad ja neid ei mäletata hiljem kuigi eredalt. Vähemalt minul on küll nii. Oma kolmandat sünnipäeva mäletan ma näiteks siiani hästi. Sõitsin suuskadega Viljandi Lossimäel ja oh õnnetust, kukkusin ja väänasin pöidla liigesest välja. Pagana valus oli ja ema viis mind esmaabipunkti, kus pöial sai tagasi oma esialgse koha.

Aga samal ajal oli traumapunktis üks naine, kes oli kirvega oma sõrme maha löönud. Verd oli palju ja kogu selle nägemine mõjus mulle palju halvemini kui oma valutav pöial. Kodus ootas mind tort, mida polnud sel ajal (1956. aastal) sageli saada. 

Õnnetuseks oli esmaabipunktis käik mõjunud mulle nii halvasti, et mitte ainult sel, vaid ka järgnevatel päevadel polnud mul mingit soovi torti süüa. Nii sai mu vanem õde torti süüa tunduvalt rohkem, kui oli plaanitud.

Minu kuues sünnipäev oli Moskvas. Õppisin sel ajal Moskva ülikoolis ja mäletan, et 12ruutmeetrine ühikatuba mahutas tohutu hulga tudengeid. Neid kogunes sinna minu oma astronoomide grupist kui ka teisi eestlasi, kes sel ajal ülikoolis õppisid. Söögiks oli suur pesukausitäis kartulisalatit ja joodavat tõid külalised ise kaasa. Oli fantastiline pidu! Nii võiks veel ja veel rääkida.

Ja lõppude lõpuks, kas pole tore olla igavene noor, sest üle kahekümne aasta vanuseid 29. veebruari klubi liikmeid on ikka väga vähe. Minagi saan alles 18.

Ene Ergma

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles