40 aastat kohtunikuametit pidanud Helve Särgava: vangla ei paranda kedagi

Esmaspäeval kolleegidega lahkumispeo pidanud Harju maakohtu esimehe Helve Särgava sõnul tegeletakse kuritegevuse puhul põhjuse asemel tagajärgedega.

Särgava alustas kohtunikuna 1975. aasta lõpus. Toonaseid aegu meenutades leiab ta, et saatus on olnud armuline, sest poliitilised juhtumid lahendati mujal. Kuid hinge närib siiski see, kui karm oli karistus Eesti vabariigi meeles pidamise eest. «Kujutate ette, kui palju oli neid juhtumeid, kus noored panid 24. veebruaril välja sinimustvalge lipu? See kvalifitseerus huligaansusena ja selle eest oli ette nähtud kriminaalkaristus,» ütles Särgava. «Loomulikult oli see ebaõiglane, sest mis huligaansus see oli? Aga tolle riigi jaoks oli see väga tõsine. Hirm oli, et mine tea, mis lipu välja panemisele järgneb.»

Paraku on Särgava oma pika staaži tõttu pidanud korduvalt ka samu inimesi karistama. «Seda pole mitte üks kord juhtunud, et kui ma lähen toimikuga kohtusaali ja istun maha, siis teisel pool barjääri olev süüdistatav ütleb, et misasja, kuulge, kui kaua te kavatsete siin veel olla?! Juba kümme aastat tagasi mõistsite mulle viis aastat! Nüüd ma olen juba ammu väljas ja teie olete ikka veel siin! Sellises olukorras ma mõtlen, et probleem pole mitte minus, vaid selles, et see sama inimene istub uuesti seal teisel pool barjääri.»  Aga hoolimata sellest, et mõne inimese saatust on tulnud korduvalt suunata, ei ole Särgavat töö tõttu kordagi ähvardatud.

Riik sekkub

Põhjuseid, miks samad inimesed ikka ja jälle süüpinki sattuvad, on Särgava sõnul mitu. «Ükski karistus ei likvideeri kuritegevust, vaid on tagajärg toimepandu eest. Samas peab see karistus näitama kõigile, et kui te niimoodi käitute, siis riik ei vahi lihtsalt pealt.»

Kui aga rääkida kuritegevuse põhjustest, siis on Särgava sõnul süüdi sotsiaalsed probleemid. Paraku tegeletakse meil peamiselt just tagajärgedega ja vähem põhjustega. «Kui räägiks ükskord ausalt ja avameelselt nendest põhjustest,» pakub ta välja.

Kohtusaalis on tulnud ette juhtumeid, kus isegi kõige karmim karistus ei õigusta tehtud ebaõiglust. «Kui sa vaatad ta peale selles sisemises emotsionaalsuses – ega ma olen kõige tavalisem inimene, lihast ja luust – siis esimese hooga mõtled, et sinu jaoks ei ole küll siin maailmas kohta. Ükski asi ei saa seda heastada. Aga siis unustad selle emotsiooni ja asud olema jälle kohtunik. Pragmaatiline! Ainult tõenditest ja asjaoludest lähtuv.»

Vangla ei paranda

Isegi pärast tuhandeid ja tuhandeid kordi kohtuniku toolile istumist usub Särgava, et inimesele peab andma võimaluse. «Kui ta on esimest korda kuriteo toime pannud – ja ma ei räägi siin tapmisest või rasketest narkootikumidega seotud kuritegudest – siis tuleks inimestele anda võimalus. Ja eriti alaealistele.»

Mis puudutab vanglakaristust, siis Särgaval illusioone pole. «Vangla ei paranda kedagi. Kuid vangi me peame saatma inimesed hirmuks teistele ja eelkõige hirmuks talle endale.»

Viimased 13 aastat on Särgava kohtunikutöö kõrvalt pidanud mesilasi. Hobi sai alguse juhuslikult, kui koduaiast mööda sõitnud ja mahakantud mesilastarusid vedanud autost kaks tema aia taha potsatasid. Kuna nendesse tarudesse tulid mesilaspered ise sisse, siis ei jäänudki muud üle, kui mesinduse algtõdede omandamisega pihta hakata. Tänaseks on kahest tuleroaks määratud tarust saanud kaheksa mesilasperega mesila.

Kaudselt on loomadega on seotud ka Särgava tulevik, sest juba teisipäeva hommikul alustab ta tööd oma abikaasale kuuluvas Saidafarmis. 500 looma, 1000 hektarit ja oma meierei: «Seal tööd jagub!»