Donbassi elu: lootus kustub, usk kaob, armastus hingitseb

Ilma piima ja lihata koolimenüü, üks paar titemähkmeid kahe päeva peale, olematu meditsiin ning lõputu stress sõja ja määramatu tuleviku pärast. Sellist igapäevaelu elavad juba teist aastat Donbassi rindeäärsete asulate inimesed, keda maailm hakkab tasapisi unustama.

Humanitaarolukord Ukraina riigi kontrolli all olevates rindeäärsetes asulates on ühemõtteliselt halb. Kohalike aitamine langeb üha enam rahvusvaheliste abiorganisatsioonide kanda, sest Ukraina vabatahtlike annetustel põhinev abistamine hakkab tasapisi kokku kuivama – ukrainlaste raha on otsa saamas, nagu ka usk olukorra paranemisesse.

«Annaks jumal, et ükski arst ei peaks töötama sellistes tingimustes nagu meie,» ütleb 65-aastane medõde Jekaterina Hortova Krõmskoje küla ambulatooriumis.

Ambulatooriumi ainukesed arstiriistad on vererõhumõõtmise aparaat, pommiga kaal ja tilguti. Olemasolevad, kõige hädapärasemad ravimid mahuvad enam-vähem ära ühte väikesesse kappi. Tahad saada ravi, tule oma rohtudega! Hoones pole vett («veetoru lasti puruks, aga parandama ei pääse, sest ümberringi on kõik mineeritud») ega tualetti («kanalisatsioon läks umbe kohe sõja alguses»).

Krõmskoje küla asub keset Luganski oblastit täpselt vaenupiiril. Küla viimastest majadest on ainult mõni kilomeeter separatistliku nn Luganski rahvavabariigini (LNR) alani. 650 külaelaniku jaoks on aga kõige hullem see, et nad elavad nagu saarel – kõik ametlikud teed on kas separatistide kontrolli all või Ukraina armee poolt mineeritud ja suletud pidevate tulevahetuse tõttu.

Teistesse Ukraina kontrolli all olevatesse asulatesse pääsemiseks on kohalikud ja küla kaitsvad sõjaväelased üle saviste põldude sõitnud sisse mudased, kõrgete rööbastega rajad. Teeks seda nimetada ei saa. Sügisest kevade lõpuni on need läbitavad ainult sõjaväetehnika või neljarattaveoga džiibiga.

Off-road’ile lisaks karastab mööda seda «eluteed» sõitmine ka kõvasti närve. Pidevas kinnijäämisohus tuleb sõita 15 minutit piki rinnet, mida ametlikult kutsutakse millegipärast kokkupuuteliiniks. Piki rinnet tähendab seda, et piirkonda hoiavad pidevalt oma tule all separatistide snaiperid, kes sihtmärke eriti ei vali. Ja snaiprikuuli vastu ei aita kuulivest ega kiiver. Lisaks on oht sattuda separatistide diversioonigruppide rünnaku alla, kuigi enamasti nad tsiviilvärvides masinaid ei puutu.

 

Krõmskojes levinud sõiduvahend: isetehtud külgkorviga vana, Nõuka-aegne motikas. Taustal tüüpiline külatänav, kuigi juba nädal aega oli olnud kuiv ilm.

«Peaasi, et ei tulistataks»

«Kõik on peitu pugenud, järelikult snaiper töötab,» ütleb üks mu saatjatest Sergei, endine sõdur vabatahtlike pataljonist Aidar. Sõidan parajasti kahe relvastatud saatjaga piki rinnet Krõmskojesse, möödudes Ukraina sõdurite positsioonidest. Ühtki sõdurit pole näha.

Ootamatult peab autojuht Ivan sellises kohas auto kinni ja jookseb lähimasse muldonni sõduritelt teed küsima. Ees lähevad rajad lahku ja ta ei tea täpselt, millist valida. Ta kardab sattuda separatistide aladele. Ivan ja Sergei kannavad mõlemad taskus granaati. Ütlevad, et elusalt nad ennast mingil juhul vangi ei anna.

 

Autojuht Ivan puhastab Krõmskojes Grad-raketi kesta. Tahab seda oma koduküla kooli muuseumile viia. Gradi rakettide kestasid vedeles Krõmskojes igal pool, aasta tagasi sai küla Gradidest kõvasti tuld.

Pärast Sergei äsjaseid sõnu «töötavast snaiprist» pole just mugav sellises kohas autoga seista. Sergei rahustab mind: «Üleval on kõik kirjas. Kui sul on antud elada 70 aastat, siis ei juhtu sinuga midagi. Kui on antud vähem, siis pole mingit vahet, kas sa peidad ennast või mitte.»

Krõmskoje külaelanikud peavad ilmselt sellise filosoofiaga leppima, kui tahavad vahel linnas käia.

Külavanema asetäitja Natalja Tšihhatsova räägib, et külaelanikke viib kord nädalas «suurde maailma» eriolukordade ministeeriumi – meie mõistes päästeameti – soomustatud veoauto. Igal reedel võtab veok oma kinnisesse kasti maksimaalselt 20 inimest, kes on kõige suuremad hädalised – kellel on vaja kiiresti minna arsti juurde, kellel apteeki, kellel dokumente ajada.

Arstiabiga ongi Krõmskojes lood kõige keerulisemad. Kui midagi juhtub, saab kohalik ambulatoorium anda vaid elementaarset esmaabi – seovad haavad ja pakuvad valuvaigistit –, edasi sõltub kõik sõjaväelastest: kas viivad oma transpordiga «suurele maale» või mitte. Tavaliselt ikka viivad, sest kiirabil pole lihtsalt võimalik mööda mudarada kohale sõita.

«Eelmine aasta meil üks siin sünnitas. Ise võttis kodus lapse vastu ja siis sõjaväelased viisid pärast haiglasse. Ei midagi, mõlemad on elus ja terved,» räägib medõde Jekaterina Hortova.

Hiljuti sai üks 12-aastane poiss kukkudes tõsise selgroovigastuse. Kulus peaaegu pool päeva, kuni sõjaväeveok mööda põldu üles-alla hüpates ta haiglasse sai viia. Kohalikul ambulatooriumil polegi üldse autot, kuigi jõe ääres paiknev küla on kaheksa kilomeetrit pikk.

Kord nädalas võtab elanikke vastu küla kaitsva Ukraina üksuse arst. «Aga isegi kui ta määrab inimesele mingi ravi, siis me saame panna ainult tilgutit. Muud meil pole,» ütleb õde ja lisab hetke pärast: «Ja siis peab lahus inimesel endal kaasas olema!»

«Aga kust ma võtan selle lahuse siin?» küsib samal ajal ambulatooriumisse vererõhku mõõtma tulnud 60-aastane Jevgeni. Lahke medõde Jekaterina laiutab selle peale ainult käsi.

«Mulle oleks vaja tegelikult vereanalüüsi ka teha,» jätkab Jevgeni. Tal on diabeet. Medõde Jekaterina laiutab jälle käsi: «Millega ma sult verd võtan? Ega ma vampiir pole.»

«Tegelikult meile on eraldatud ravimeid, aga neile tuleb rajoonikeskusesse järele sõita. Aga millega? Praegu on nii, et kui keegi meist läheb isiklikes asjus «suurele maale», siis ta toob nii palju, kui kotti mahub,» räägib teine medõde Zoja Venitšenko.

«Aga kui hammas hakkab metsikult valutama?» küsin.

«Me võime valerjankat (palderjani – toim) anda,» vastab Jekaterina tüdinud häälega. Võib muidugi ka proovida kodus ise hammast parandada või välja tõmmata. Või siis oodata reedeni ja üritada pääseda soomustatud veoauto peale. «See pole ka lihtne, sest sinna on alati selline järjekord! Ma pole juba kolm reedet järjest peale mahtunud,» nendib ta ja lisab veidi aja pärast apaatselt: «Ah, tegelikult elada võib. Peaasi, et ei tulistataks.»

 

Krõmskoje ambulatooriumi medõed Jekaterina Hortova (vasakul) ja Zoja Venitšenko oma ainsas köetavas ruumis. Peaaegu kogu nende tehnika ongi fotol näha.

«Loodus on meil siin ju ilus!» toonitab teine medõde Zoja peaaegu pidulikult, nagu tahaks Eestist turiste külla kutsuda.

Unistus töötavast külmkapist

Krõmskoje ambulatoorium pole oma masendavas olukorras miski erand.

Novotoškovka on tüüpiline nõukogudeaegne kaevandusasula, milletaolisi on terve Donbass täis. Kuni kaevandus veel töötas, elas seal 12 000 inimest. Pärast kaevanduse sulgemist, 2000. aastal oli allakäik aga nõnda kiire, et sõja alguseks jäi elanikke alles vaid 1500.

Separatistide positsioonid on endises kaevuriasulas üle põllu kohati isegi näha. Luganskisse viiva maantee jäänuseid mööda on LNRi esimese kontrollpostini ainult paar kilomeetrit.

Velskripunkt avati asulas 50 aastat tagasi. Mis siis sinna toodi, see on seal tänaseni alles ja kasutuses: kvartslambid, «sinine valgus», elektriraviaparaat ja tilgutid. Hambaarstitool oleks ilmselt isegi paljudes Aafrika riikides juba muuseumis. Ma ei ole kindel, kas kohalik hambaarst ei kasutanud sõda lihtsalt ettekäändena asulast põgenemiseks.

Aga velskripunkti juhil Olga Jantševskajal (62) pole üldse mitte need uunikumid südamel. Kvartslambid ja elektriraviaparaadid vähemalt töötavad ja nendega saab mingitki leevendust pakkuda.

«Ravimeid on meil tõsiselt puudu,» räägib ta. «Isegi karvalooli (südameravim – toim) tuuakse meile kahe nädala tagant üks pakk, kus on kümme lehte tablette. Selle me jagame ühe päevaga kümne babuška vahel ära,» toob ta näite. «Seda on meil pidevalt, et ravimeid tuuakse nii vähe, et jätkub ainult ühele-kahele haigele ja teistele enam mitte.»

Ilmajääjad peavad 40 kilomeetri kaugusele Lisitšanski linna ravimite järele sõitma – hommikul ainsa bussiga linna ning alles õhtul sama bussiga tagasi.

 

Mitu miinitabamust saanud ja selle tagajärjel süttinud korrusmaja Lisitšanskis, kus elavad veel inimesed siiani.

Erinevalt Krõmskojest viib Novotoškovkasse täitsa sõidetav, kuigi kohati üsna puruks pommitatud tee. Nüüd, mil asulat juba üle poole aasta enam ei pommitata, julgeb isegi kiirabi rajoonikeskusest siia sõita. «Kui ta aga on kuskil väljakutsel, siis tuleb teda mitu tundi oodata,» räägib medõde Tatjana Sirik.

Koolidega on olukord rindeasulates veidi parem. Pommitamistes kannatada saanud koolid on kõikjal vähemalt õppimiskõlblikuks remonditud – lastel soe ning kõik saavad õpitud. Samuti saavad kõik koolilapsed rindeäärsetes asulates koolides sooja toitu, ehkki probleeme on toidu kvaliteedi ning kohati ka selle valmistamisega.

36 õpilasega Krõmskoje kooli köögis on kokkadel toiduvalmistamiseks kasutada ainult üks keskmise läbimõõduga pann, kolm keskmise suurusega potti ja üks supikulp. Kõik nõud ja söögiriistad on vanemad kamba peale ise kokku kraapinud, sest lahingute ajal varastati kooli köök tühjaks nagu hundilaut.

 

Krõmskoje kooli 9. klassi tund. Tahvlil seisab «tere», mille kirjutas päev enne mind külas vaatlusmissioonil käinud eestlasest OSCE ohvitser. Tahvlid on vabatahtlike kingitus.

Töötav külmutuskapp on Krõmskoje kooli kokkade suurim unistus. Katkises külmutuskapis hoiavad kokad hoopis jahu ja kruupe, et hiired neid nahka ei paneks. Neid elab koolisööklas küllalt.

«Aga kuidas siis lapsed teil piima ja liha saavad, kui teil külmkappi pole?» küsin ma naiivse eurooplasena.

«Mis piima ja liha?» imestab direktor Irina Bugera. «Pudrud ja supid on meie menüü. Kust me võtaks piima ja liha? Sõjaväelased toovad meile vahel tušonka’t (lihakonserv ohtra rasvaga – toim) ja leiba.»

Kogu koolitoit on pärit rahvusvahelistelt abiorganisatsioonidelt ja Ukraina vabatahtlikelt. «Riigi osa meie toiduga varustamisel on null,» nendib direktor, aga parandab pärast, et valetas – riik maksab siiski 1.–4. klassi laste eest toidu eest viis grivnat (16 eurosenti!) pearaha. Ainult et osta pole selle eest Krõmskojes midagi.

«Isegi mina ei teadnud, et teil siin nii hull olukord on,» vabandab minuga kooli kaasa tulnud kohaliku külavalitsuse töötaja Vladimir.

See-eest ostis riik Krõmskoje koolile kümmekond uut arvutit ja kool sai sisustada arvutiklassi. Teine asi on see, et külas pole nagunii internetti, sest ükski internetipakkuja lihtsalt ei julge külasse jalga tõsta.

Kooliriided, kõik koolitarbed ja ranitsad said kohalikud lapsed samuti rahvusvaheliste abiorganisatsioonide kaudu, sest kohalikel polnud nende ostmiseks raha. Selle abita poleks lastel olnud millegagi kooli minnagi, ütleb direktor.

 

Krõmskoje kooli kõige nooremad, 1. klassi lapsed. Nende klass ongi koolis huvitaval kombel kõige suurem. Kõik koolivahendid on neile annetatud.

Kõige selle kõrval tundub liialdusena direktori kurtmine, et, näe, kooli võimla on vaid 11 meetrit pikk või et lapsed ei saa kuhugi olümpiaadidele, võistlustele ega konkurssidele sõita. «Kui eelmise aasta lõpus pidi osa meie lapsi minema terviselaagrisse Kiievi alla, siis viidi ka neid kõiki soomustatud veoautos siit linna rongi peale,» võtab direktor koolielu kokku. 

Püsti vaid ausõna peal

Novotoškovka koolis on köögiga lood paremad: neil on nõusid, külmutuskapp ning lapsed saavad peale liha ja piima isegi kala. Peamine mure on lasteaiaga, mis pommitati puruks ning mille kasvandikud on nüüd kooliga ühe katuse all.

18 last saavad kasvatajate hoole all olla vaid kella üheni, sest neid pole kuhugi magama panna. Voodipesu ja madratsid tõi lasteaiale Norra abiorganisatsioon, aga voodeid ei suuda keegi, isegi riik muretseda. «Aga mul on vaja vaid 13, hea küll, kasvõi kümme voodit lastele!» räägib kohaliku keskkooli direktor Jelena Zgurskaja (55).

Krõmskojes pommitati puruks nii lasteaia vana kui ka uus hoone. Lasteaed tahetakse avada samuti kooliga ühe katuse all, aga pisikeste jaoks pole mingit mööblit, vooditest rääkimata.

Suhteliselt edukalt on lahendatud nendes asulates vaid üks probleem: kõik pommitamistes kannatada saanud majad, kus inimesed veel elavad, on enam-vähem taastatud.

Kõige rängemad pommitamised elasid Krõmskoje ja Novotoškovka üle eelmisel talvel, kui separatistid külvasid nädala jooksul asulad üle miinide, suurtükitule ja Grad-rakettidega. Kohalikest elanikest hukkus kahe asula peale kuus inimest, ülejäänud elasid pommitamised üle keldrites. Novotoškovkas ajas üks memm isegi oma lehma keldrisse varjule.

 

Miinitabamuse saanud elumaja Novotškovkas, mida ei hakatud enam taastama. Selliseid maju on asulas palju.

Möödunud suvel ja sügisel pandi Novotoškovkas kannatada saanud majadele ette 1600 uut, plastraamides akent. 39 mitmekorruselist, aga seejuures pliidiküttega elumaja ja kool said uue katuse. Krõmskojes taastati 140 katuseta ja akendeta jäänud eramaja. 

Linnades on elamistingimused isegi mõnevõrra hullemad, sest paljusid puruks pommitatud korrusmaju pole mõtet taastada, aga uusi normaalseid kortereid hädalistele pole kuskilt võtta. Peale selle on linnades palju põgenikke nn Luganski rahvavabariigi aladelt, kellel on samuti elamist vaja.

Luganski oblasti suuruselt teises linnas Lisitšanskis seisab mitu miinitabamust saanud üheksakorruseline elumaja püsti veel ausõna peal. Iga hetk kokku variseda võiva maja ühes tiivas elavad aga kahes korteris veel inimesed.

Postimehele oma elamist näidanud Fjodor Tokarev (66) räägib, et arvaku ma ise, millises seisukorras korterit talle asemele pakuti, et ta eelistas oma vanasse korterisse jääda. «Ukselt põrkasin tagasi,» ütleb ta «abi» kohta. Riik lubas talle tema 63-ruutmeetrise korteri eest juba 2014. aasta lõpus kompensatsiooni ligi 30 000 grivnat, aga seda raha pole ta näinud siiani. Vahepeal on see summa grivna kukkumise tõttu sulanud 1000 euroni. Kahetoaline korter maksab linnas aga vähemalt 10 000 eurot.

Fjodor taastas purustatud maja trepikojas ise elektri, millega kütab ka korterit. Küte ja gaas on majas loomulikult välja lülitatud.

«Positiivne, et enam ei tulistata, aga kõik ülejäänud on ainult hullemaks läinud,» ütleb ta nukralt, istudes suurde tuppa tõstetud vanni kõrval.  «Rahvavabariigis» on elu veel hullem, teab ta: «Ukraina all on ikkagi parem, see on meie oma maa vähemalt.»

 

Lisitšanski purustatud korrusmajas elav pensionär Fjodor Tokarev oma korteri elutoas.

Raske vaesus

Vaesus on üleüldine. «Ilma humanitaarabita ei elaks rindeäärsetes külades lihtsalt ära,» ütleb Novotoškovka «naiste pataljoni» – nii kutsuvad end kohalikud naisaktivistid – liige Asja Kapitsa. Abina kulub ära kõik elementaarne: toit, pesuvahendid, riided, mähkmed, süsi kütmiseks jne.

«Ma olen sõja ajal harjunud juba kõigega, aga kõige raskem on mulle endiselt seda paluda ja vastu võtta,» räägib humanitaarabist Novotoškovka elanik Ljudmila Dotsenko (68). «See on väga ebamugav, kui sa oled 45 aastat töötanud ausalt õpetajana ja kui su abikaasa on 30 aastat töötanud kaevurina. Kas te saate sellest üldse aru?» Tema pension on 1800 grivnat (60 eurot), kuna ta on ühe jalaga invaliid. Pool rahast läheb ravimitele. Järele jääb 900 grivnat, millest elabki. Kaks korda suuremat kaevuripensioni saanud mees suri aasta alguses.

Peaaegu veekalkvel silmadega Ljudmila naeratab äkki ja ütleb: «Hiljuti olid ühe humanitaarabipaki sees kalendrid kirjaga: «Eesti rahvalt Ukraina toetuseks!»»

Inimestel lihtsalt pole raha, et ise kõike vajalikku poest osta.

Krõmskoje medõde Jekaterina Hortova teenib poole kohaga töötamise eest praegu 25 eurot (750 grivnat) kuus! Tal veab, et pensionärina saab ta kuus veel lisaks lausa 40 eurot (1200 grivnat).

Novotoškovka velskripunkti medõde Tatjana Sirik ütleb oma palgaks 1400 grivnat (45 eurot) kuus. Kohalikus poes saab selle eest viis kilo viinereid, viis kilo juustu – Rossija-nimelist! –, viis kilo banaane, viis kilo mandariine ja kolm kilo soolaheeringat. See on siis, kui Tatjana kogu oma palga ainult söögi peale kulutaks.

Kooliõpetajad nendes kahes asulas teenivad keskmiselt 1800 grivnat (60 eurot) kuus: kes staažikam, saab tiba rohkem, kes noorem, see tiba vähem.

Palkadest rääkides tuleb muidugi arvestada, et sellised on need kogu Ukrainas. Ukraina ministri põhipalk on 4500 grivnat ehk praegu tervelt 150 eurot! Ukraina ekspordi-impordi käive on aastas praegu suurusjärgus 80 miljardit dollarit. Kontrollib seda kõike Ukraina toll, mille juhi ametlik palk on 3000 grivnat ehk 100 eurot!

Marlimähkmed

Donetski eeslinn Marinka asub otse aktiivse lahingutegevuse keskel. Ukraina vägede positsioonid jäävad 7000 elanikuga linnakese piiridesse ning viimase kuu jooksul on seal käinud Donbassi-sõja kõige aktiivsemad tulevahetused. Vaatamata ametlikule relvarahule.

Marinka suurima vabatahtlike abistamiskeskuse andmetel elab selles sõdivas linnas siiani umbes 600 last, kellest alla kolmeaastasi on ligi sada. Keskuse juht, noor vaimulik Sergei Kosjak ütleb, et kõige nõutum humanitaarabi kaup on kahtlemata lastetarbed ja ühekordsed mähkmed.

 

Novotoškovka lasteaia vanema rühma lapsed, kellel pole lasteaias kuskil magada.

«Kui palju te neid mähkmeid emadele ühe lapse kohta kuus annate?» tunnen kahe väikse lapse isana asjalikult huvi.

«15,» vastab Sergei.

«See pole just palju nädala kohta,» nendin.

«See on kuus 15 Pampersit!» ütleb Sergei.

Ma ei saa kohe arugi, mida see tähendab.

«Nalja teete või? See teeb üks Pampers kahe päeva peale. Kas teil tõesti rohkem ei jätku?» hakkan Sergeid veenma. «Andke vähemalt 30, saavad vähemalt iga öö ühe korraliku mähkme alla panna, või veel parem kogu pakk (keskuses olid pakid 60–70 mähkmega – J. P.) lapse peale!»

«Siis meil ei jätku,» vastab Sergei, aga küsib kohe kõrval seisvalt abiliselt: «Tõesti, kui me hakkame andma 30 kuus, kas siis jätkub?»

«Loodame!» vastab abiline.

«Siis andke 30 kuus!» käsib Sergei.

Abikeskuse naistöötaja räägib mulle, et kohalikud emad on juba ammu õppinud marliriidest ise mähkmeid tegema nagu nõukogude ajal. «Võib-olla ongi lastele kasulikum,» ütleb ta.

Sergei räägib, et titemähkmeid pole rahapuudusel praegu võimalik rohkem osta. «See on kõikjal nii, et annetused (jutt käib Ukrainas korjatavatest – J. P.) on kõvasti vähenenud, sest inimesed on väsinud,» ütleb ta. «Enne annetasid inimesed võidu heaks, nüüd aga pole enam nii arusaadav, mille heaks. Pealegi hakkab inimestel ka raha otsa lõppemas, pole enam sääste.»

Varem polnud Sergeil mingi probleem koguda kuus annetusi miljon grivnat (33 000 eurot), aga nüüd saab ta isegi kõvasti pingutades kuus kokku poole vähem.

Abi jagatakse võrdselt

Novotoškovkasse ja Marinkasse tuuakse humanitaarabi perioodiliselt, aga Krõmskoje ootab olematute teede tõttu abi kuid. Viimati viis Punane Rist sinna toiduabi septembris. Inimese kohta anti 14-kilone kott toitu, peamiselt tatratangu, riisi, jahu ja päevalilleõli. 

«Nüüd teatas Punane Rist, et neil on laos meile toiduained olemas, aga nad ei saa millegagi tuua,» ütleb külavanema asetäitja Natalja Tšihhatsova. «Asi on selles, et meil vajavad toiduabi kõik küla 640 elanikku, mis tähendab, et seda on suure veoauto koorem. Kuidas sa tood sellise kohale nende teedega?»

Aasta lõpus andis Punane Rist abipuuduses Krõmskoje elanikele kõigile 450-grivnase (15 eurot) vautšeri, millega nad said lähimas linnas Lisitšanskis poest ise toitu osta. Aga ise pidid vaatama, kuidas linna saad. Mingeid pangaautomaate või isegi postkontorit Krõmskojes loomulikult pole, pensione toob külasse kord kuus inkassaatoriauto. Muidugi soomustatud.

Humanitaarabi saavad ka kõik Novotoškovka elanikud, sest sealne administratsiooni juht otsustas nii: kogu abi jagatakse võrdselt elanike vahel, et poleks paksu verd.

Marinkas kõigile tuhandetele elanikele abi ei jätku, kuid Sergei Kosjaki hinnangul seda kõik ei vajagi. Tema sõnul on tänaseks humanitaarolukord Marinkas enam-vähem talutav. «Keegi siin enam nälga ei sure, aga veel eelmise septembrini käisid siin intensiivsed lahingud ning kontrollpunkti tõttu siia abitoojaid praktiliselt ei sõitnud. Siis oli küll veel juhtumeid, et vanureid suri nälga,» räägib Sergei.

Järgmise sammuna tahab Sergei oma abikeskuses avada pagarikoja, et veidigi kohalikele tööd pakkuda. Pluss müüa odavat leiba.

Humanitaarabi poleks paljudes kohtades enam eriti vajagi, kui inimestel oleks tööd. Isegi need meie mõistes naljapalgad võimaldavad Luganski ja Donetski oblastis siiski kuidagi ära elada. Külades nagu Krõmskoje või Novotoškovka on tööd võimatu leida, sest peale kooli, velskripunkti ja mõne toidupoe ei tööta mitte miski.

Novotoškovka asula juhil Sergei Šakunil on enda meelest hiilgav plaan, kuidas luua asulasse töökohti. Ta ajab aktiivselt asju, et avada asula lähedal n-ö piiriületuspunkt LNRiga ning luua asulasse logistikapunkt seal elavatele, aga Ukrainasse sisse kirjutatud inimestele.

Loogika on selles, et sellistel inimestel on nagunii vaja tulla oma toetuste-pensionite kättesaamiseks Ukraina riigi kontrollitavale territooriumile. Peale pensionite saaksid nad logistikakeskuses teha kõik  muud toimingud riigiga ning osta kõike vajalikku, kuna ainult Venemaa poolt varustatavas LNRis on suur osa kaupadest palju kallim. Lisaks on plaanil ka propagandistlik pool: näidata LNRi elanikele, et Ukraina kontrolliaval alal on elu küll samuti raske, aga ikkagi parem kui separatistide all.

Plaani nõrk külg on see, et LNR pole üldse huvitatud selliste ületuspunktide loomisest.

Üleüldine stress

Peale vaesuse valitseb kõikjal rindeasulates stress. Kuulen stressist igal pool, kus käin.

«Siin elavad kõik pidevas stressis ja hirmus, sest sinu lähedased on pidevas ohus,» räägib Marinkas töötav vaimulik Oleg Tkatšenko (46). «Kõigile rindelähedastele asulatele ja linnadele on iseloomulik krooniliste haiguste, eriti vähi ja psüühiliste haiguste massiline ägenemine stressi tagajärjel.»

 

Onu Fedja Novotoškovkas rahustab närve tuvisid pidades. Et kuidagi mõtteid mujale viia, ütleb ta. Muidu tuleb igasuguseid mõtteid.

Krõmskoje küla medõde Zoja Venitšenko räägib, et 70 protsenti külaelanikest on juba vanemad inimesed, kellel kõigil on kroonilised haigused. «Ja vaadake nüüd – meil kõigil on siin nendest tulistamistest ja pommitamistest pidev stress. See stress soodustab kõiki haigusi, nii sügavalt istub hirm ja stress meis kõigis sees,» lausub ta.

Vaimulik Oleg ütleb, et rindelähedastel aladel peaks peale humanitaarorganisatsioonide kindlasti aktiivselt  töötama psühholoogiline abiteenistus. Seda pole aga eriti kuskil, ei riiklikku ega vabatahtlike organiseeritud.

«Seda haava inimeste hinges peab ravima kohe, hiljem on see väga raske. See on nagu gangreen, et kui hiljaks jääd, siis pead terve jala maha võtma,» ütleb Oleg. «Kusjuures ma olen tähele pannud, et seal, kus on proovitud sellist abi elanikele organiseerida, pole psühholoogid tihti võimelised seda tegema, sest nad pole lihtsalt valmis sellise hädade hulgaga tegelema. Nad ise langevad väga ruttu sellest stressi!»

Kuiv seadus

Ühe asjaga on aga vähemalt naised rindeäärsetes asulates rahul – kuiva seadusega. Ukraina rindeüksustes on alkohol keelatud, aga kuna sõditakse väga tihedalt asustatud aladel, siis oli kõige lihtsam lahendus keelata rindeasulate poodides täielikult alkoholi, isegi õlle müük. Muidugi ei takista see «avatare» – nagu Ukraina armees kutsutakse purjus sõdureid – alkoholi hankimast, aga vähemalt külanaised kinnitasid mulle kõikjal, et kohalikud mehed joovad vähem ja see on kogu selles viletsuses ainus positiivne asi.

Ja Krõmskojes ei pea maksma gaasi, elektri ega vee eest. Pole lihtsalt kuhugi ega kellelegi maksta. «Nagu kommunism kohe,» ütleb lõbusalt külamees Jevgeni. «Vabalt võib muidugi juhtuda, et meile esitatakse tagantjärele arve mitme aasta eest. Aga ma ei muretse, ma lihtsalt ei jaksa enam muretseda.»