Iiri valimised kui oht isetekkelisele järgnevale tragöödiale

Eoin Micheál McNamara. Foto: Erakogu

Iirimaa möödunudkuised parlamendivalimised olid üsna palju 2011. aasta valimiste järjeks. Toona oli Iiri majandus nukras seisus, töötus oli kerkinud 15 protsendini, noored jällegi lahkusid suurtes hulkades välismaale.

Iirimaal oli 2010. aastal ulatunud riigieelarve puudujääk 32 protsendini SKTst, samal ajal läks kokkukukkunud pangandussüsteemist maksumaksjate päästmine maksma lõpuks 40 ja 62 miljardi euro vahelise summa. Mitteüllatuslikult sai senise võimupartei Fianna Fáil juhitud koalitsioonile rohelistega osaks hävitav kaotus ning nad vahetas välja paremtsentristliku Fine Gaeli ja Tööpartei koalitsioon. Selle aastani valitsenud koalitsiooni käsutuses oli Iiri ajaloo suurim parlamendienamus.   

Viie aasta jooskul oli Fine Gaeli-Tööpartei koalitsioonil palju edulugusid. Nad suutsid välja võidelda Iiri laenuintressimäärade alandamise Eli/IMFi abipaketile. Eelarvepuudujääk oli eelmisel aastal õnnestunud viia 1,8 protsendini SKTst. Iiri võlakirjade intressimäär kukkus kriisi kõrgajal, aastail 2010–2011 olnud 14 protsendilt sel aastal alla ühe protsendi. Ka aitasid mitmed Iirimaal asuvad Ühendriikide rahvusvahelised korporatsioonid riigi viimaste aastate jooksul ELi üheks kiiremini kasvavaks majanduseks.