Indrek Teder: praeguse haridusreformi tulemus saab olla vaid hariduse pohmell

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Teder.
Indrek Teder. Foto: Andres Haabu / Postimees

Kui riik tahab erakoolide rahastamist kärpida või selle sootuks kaotada, tuleb selleks reformiks anda ühiskonnale mõistlik kohanemisaeg, kirjutab endine õiguskantsler, vandeadvokaat Indrek Teder.

Haridust on kogu aeg reformitud. Seda ei saa kahjuks öelda mitme olulise valdkonna kohta, mis jäävadki oma reformi ootama (riigireform, maksureform jne). Reformimine on positiivne, elu ja ühiskond arenevad ning muutused korralduslikus süsteemis ongi vajalikud ja mõistlikud. Seda eeldusel, et tehakse õigeid reforme ja õigel viisil.

Viimaseid reforme iseloomustab üks ühine joon: eraettevõtjat ei taheta enam riigi partnerina näha – seda nii hariduses, meditsiinis, laevanduses kui ka mujal. Samas peaksime haridusvaldkonna reformimise kallale minnes, jättes kõrvale erakoolide raskustesse sattumise, endilt tõsiselt küsima, kas on õige torkida laste õigusi õppida mõnusalt ja efektiivselt.

Laste haridus on meie riigi tulevik ning see ei ole pelgalt deklaratsioon. Erinevad uuringud ja testide tulemused on näidanud, et meie lastel on õpitulemused head, aga rahulolu kooliga madal. Sellised asjad nagu õnnetunne ja kool kipuvad olema hoopis vastandlikud mõisted, mistõttu on hea ja mõnus õpikeskkond ning tore kool väärtused, mida tuleks võimalikult hoida ja kuhu püüelda. Head kooli ja selle vaimu ehitatakse põlvkondi.

Üheski valdkonnas pole võimalik saavutada püsivaid tulemusi sügavas ebakindlusõhkkonnas, nii ka hariduses, kus koolipapadel tuleb põhitegevuse asemel meeleheitlikult keskenduda ellujäämisele.

28. oktoobril 2014 riigikohtu otsuses esitatud kolleegiumi järeldusi on avalikes sõnavõttudes tõlgendatud mitmeti. Oluline on aga primaarselt see, et kolleegium ei hinnanud erakoolide toetamist põhiseadusevastaseks ega ka mistahes muu seadusega vastuolus olevaks.

Põhiseaduse järgi on parlamendil laialdane otsustusõigus. Lihtsustatuna saab väita, et riigikogu võib otsustada, et erakoole võib toetada, või otsustada, et erakoole ei tule toetada. Otsustada ei saa aga seda, kas hariduse andmise kohustus on riigil iga põhikooliealise lapse ees või mitte.

Erakool täidab sisuliselt riigi põhiseadusest tulenevat kohustust. Kui lapsevanema valik langeb erakooli kasuks, ei vabasta see riiki hariduse andmise kohustuse täitmisest. Seetõttu peaks õppeasutuse omandivormist sõltumata lähtuma eelkõige lapse õigusest haridusele ning tema vanema valikuõigusest. Munitsipaalkoolis ja erakoolis õppivate laste erinev kohtlemine ja ühtedele (õppeasutuse omandi kaudu) riikliku tegevustoetuse mittevõimaldamine ei saa õigusriigis olla aktsepteeritav. Kui valikuõiguse rakendamisega kaasneb teatud juhtudel riigipoolsest vastusooritusest ilmajäämine, peaks selleks olema ette nähtud teatud proportsionaalne hüvitis, kuivõrd avalik koormus väheneb eraisiku panuse arvelt.

Seega on sõnum selge: PS § 37 kohase hariduse tagamine on esmajoones riigi kohustus. Samuti sätestab PS § 37 sõnaselgelt, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Sama olulised on ka lapse õigused ja võimalike otsuste tegemisel ei saaks neid ignoreerida. Otsus riigi finantseerimine päevapealt lõpetada võib rikkuda laste õigusi. Selline järsk lõpetamine tähendab väga selgelt erakoolides õppivate laste vanematele finantskoormuse kasvu. Kui vanemad ei saa seda kanda, kuna selliseid muutusi kooli valikul ette ei nähtud ega saadudki näha (valitsev erakond võttis vastu ka finantseerimist n-ö lubava seaduse), peab laps minema kaasneval õppemaksu suurenemisel teise kooli (kui kool üldse ellu jääb).

Lapsele on järsk koolivahetus trauma. Kas see on aga pelgalt emotsionaalne trauma või võib see trauma rikkuda lapse õigusi? Lapsel on õigus rahulikult, sobivas ja turvalises õpikeskkonnas õppida, teades, mida tema jaoks homne päev toob ja millal ootavad teda ees muudatused. Sealhulgas minek teise kooli. Ei saa õigeks pidada, et lapse õigused ja ootused on pelgalt tühine, nullitav deklaratsioon. Kas me tõesti nii tahame?

Seega, kui parlament, riik, tahab erakoolide finantseerimist reformida (sisuliselt kärpida riigi rahakotti), vähendada või sootuks kaotada erakoolide riigipoolse rahastamise, siis peaks selline reform olema tehtud viisil, mis annaks ühiskonnale mõistliku kohanemisaja. Seda eelkõige lapse õigusi silmas pidades. Kui seadusega soovitakse kardinaalselt ja kiirustatud korras muuta seni alates 2010. aastast rakendatud toetuskava, peaks selle imperatiivse eeldusena olema teostatud vastavad analüüsid, kujundatud järeldused ja välja töötatud lahendused.

Hea õigusloome tava nõuab kiirustamise asemel põhjalikku õiguslike mõjude analüüsi ja huvigruppide kaasamist. Isegi kui muudatused vastu võtta kiirkorras lähiajal, peaks kompromissiks finantseerimise lõpetamise/vähendamise otsuse vastuvõtmise ja selle jõustumise vahele jääma vähemalt viis aastat. Analoogilisi näiteid võib meie lähimineviku õigusloomest leida küll. Edasilükkamist on ju olnud, näiteks ravimiseaduse puhul.

Kui asi toimuks rapsides ja kiiresti, oleks see nagu hariduse pohmell (ilma reformita), kus purjus ei oldud, oli vaid kaatri sündroom.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles