Külaelanikele meeldib raamatuvalik leti peal

Sigrid Koorep
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädala keskel Karksi külamaja juhatajal ja ühtlasi raamatukoguhoidjal Tea Saaremäel populaarseid teoseid leti pealt ära panna ei õnnestu. Rahvas lihtsalt ei lase seda teha, sest letilt on hea kerge uut ja hinnatud lugemisvara kätte saada.
Nädala keskel Karksi külamaja juhatajal ja ühtlasi raamatukoguhoidjal Tea Saaremäel populaarseid teoseid leti pealt ära panna ei õnnestu. Rahvas lihtsalt ei lase seda teha, sest letilt on hea kerge uut ja hinnatud lugemisvara kätte saada. Foto: Elmo Riig / Sakala

„See on meil üks viimase aja kuum raamat,” teatab Karksi külamaja perenaine Tea Saaremägi, kui ta külamajas asuva pisikese maaraamatukogu letilt Paul Kassi teose „Kesklinn” üles tõstab.

Külamaja perenaiseks olemine tähendab ühtlasi ka raamatukoguhoidja tööd ning nõnda tutvustabki ta letil olevaid viimase aja laenutushitte. „Need popid peavad olema lihtsalt siin ees kohe võtta,” teab Saaremägi. „Kesklinn” räägib 1990. aastate politseiniku seiklustest Tallinnas. „Ma ise seda lugenud ei ole, aga mehed, kes on, isegi ütlevad, et hirm tuleb nahka.” Kohe „Kesklinna” all lebab Ene Sepa „Väike roosa pilet paradiisi”.

Viivisevaba laenutus

„Ma ju tean juba, et naistekaid tahetakse ka,” lisab Tea Saaremägi ja räägib, et õigupoolest raamatukogu seadus ütleb, et teosed peavad olema autorite järgi riiulis. „Kus on Roberts, seal on ka teised Robertsid, ja Brownid kõik teise koha peal,” selgitab ta. Samas võivad eri autorite kirjutatud raamatud olla kõik ühe sarja naisteraamatud. Nii on raamatukoguhoidja sõnul lugu ühtede siniste kaantega raamatutega, mida inimestele meeldib kõiki järjest lugeda. Sedasi ongi välja tulnud, et külainimene tahab, et parasjagu populaarne raamat oleks kohe teenindusleti pealt vaadata ja võtta.

„Nad ei luba mul neid ju ära panna,” sõnab Saaremägi lõbusalt. Raamatu riiulisse tõsta saab ta alles reede õhtul, kui nädala rahvas on ära käinud.

Muidugi on ka neid, kes tahavad ise riiulite vahel uurida ja teavad täpselt, millist teost otsivad. „On neidki, kes ütlevad, et kümme aastat tagasi lugesin seda ja nüüd tahaks uuesti,” tutvustab külamaja perenaine oma mitmepalgelisi kliente ja toonitab, et seda, et rahvas ei käiks lugemist hankimas, kindlasti ei ole. „Muidugi on neid vähem kui aastate eest, aga sellepärast, et külas on inimesi ka vähem.”

Laenutajaid on lisandunud ka mõne kilomeetri kauguselt Karksi-Nuiast.

„Mitu laenutajat kohe,” kinnitab Saaremägi. „Nuias ju tagastamise tähtaeg kukub ja kui ei pikenda, siis maksad viivist.”

Maaraamatukogus see nii ei ole.

„Nii et minu raamatut võid kasvõi aasta aega lugeda.”

Seega käivad maaraamatukogus ka lugejad, kes laenutatud teost nii kiirelt läbi loetud ei saa või mitu korda pikendada ei soovi. Kuigi laenutuskord on lihtsam, siis Saaremäe sõnul pole veel juhtunud, et keegi oleks lugemisvara tagastamata jätnud.

Raamatukogu külastavad ka kõrval asuva hooldekodu elanikud. Neile on küll oma majjagi väike lugemisvara tekkinud, kuid nad leiavad raamatukogustki põnevat kirjandust. „Eks nad tulevad ja käivad siin arvutis ka. Oskab ta, mis ta oskab, aga Facebookis ta midagi teeb ja teine otsib seal ikka tervisliku toitumise kohta infot,” märgib Saaremägi ja meenutab, et kord tulnud üks mees ja pärinud, kas Euroopa Liidu seadusi ka on. „Ma ütlesin, et sellist mul küll ei ole.”

Maaraamatukogust saab ka ajalehti ja ajakirju laenutada. Mõni vanem inimene võtab neid lehti kümme kuni viisteist tükki kaasa ja siis ütleb veel toredasti, et ega uudis ju vanaks ei lähe.

Elulugudele on järjekord

Karksi külaraamatukogule eraldas vald oma tänavusest eelarvest 1500 eurot ning see pole Tea Saaremäe sõnul veel kõik. Riik annab samuti oma osa, kuid teeb seda lähtuvalt elanike arvust.

„Pean päris eelarvest vaatama, kui suur meil riigi toetus on,” ütleb ta.

Olulised ja huvipakkuvad raamatud aga ostmata ei jää. Elulood on populaarsed, neile on järjekord. „Praegu on Viljale ja Jaak Joalale järjekord, Stig Rästa läheb hästi ja muidugi on Erik Tohvri jätkuvalt maainimeste lemmik.”

Jutu käigus on Saaremägi eelarve lahti klõpsanud ning täpsustab, et raha annab neile riik kvartalite kaupa. „Niisiis ümmarguselt 1100 eurot tuleb aastas.”

Varustamine käib sedaviisi, et igal nädalal saab külaraamatukogu Viljandi linnaraamatukogust nimekirja, kust saab valida. Sõltub väikeraamatukogu rahakotist, mida ja kui palju tellida saab.

Iga nädala reedeks tuleb soovid kirja panna.

„Muidugi oleme kasutanud raamatukogudevahelist laenutust,” ütleb Saaremägi ja selgitab: tema võib tellida ükskõik millisest maakonna raamatukogust teose. „Kasvõi teisest otsast Võhma raamatukogust, kui meil seda tahetakse ja neil on olemas. Näen süsteemis kõiki maakonna raamatukogusid ja võin sealt tellida.” Üldiselt käib koostöö aga lähima suurema raamatukoguga Karksi-Nuias. „See on hea lihtne, ei võta aega,” kiidab ta. „Tuleb näiteks koolilaps ja tahab klassivälist kirjandust. Minul ei ole anda, aga näen kohe, kas Nuias on ja kas raamat on kohal. Edasi saame teha täpselt nii, nagu vaja, laps võib ise sinna minna või saan mina tuua.”

Saaremägi nendib, et ei ole ju mõtet Karksisse nui neljaks kõike tellida. „Näiteks raamat rahvariietest, mis alles ilmus, maksab 80 eurot ja mul ei tasu seda tõesti võtta, aga kui keegi tahab, siis saan selle organiseerida,” lubab ta. Nende aastatega, mil ta külamajas on töötanud ja ühtlasi raamatukogu töös hoidnud, teab perenaine juba üsna hästi, mida osta. „Naised tahavad ikka naistekaid. Lasteraamatuid tellin suhteliselt vähe, kuna külas ei ole mul selliseid lapsi, kes tuleksid ja laenutaksid.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles