Kui James Mangold lavastas 2003. aastal filmi «Identiteet», hakkas juba tunduma, et näilist avastamisrõõmu isiksuse lõhestumisest ning sellest, kuidas see rikastab psühholoogiliste pidepunktidega sidusast narratiivist tüdinenud stsenaristide mängulauda, saab juba paljuvõitu.
Mitte et sedalaadi lugudes kujutatud transformatsioone ei toimuks ka päriselus ja mitte et see teema ei annaks meile mõtlemisainet ka oma olmeküsimustes, kuid on tüütu, kui selle võttega minna deklaratiivseks, ülistamaks «vaheldust», mida psühholoogiline läbielamiskunst justkui ei seleta ka.
Aga seletab ometi. Amélie Nothombi «Vaenlane» ilmus romaanina küll juba 2002. aastal, kuid selle mõlemad Eesti teatritõlgendused (nii Peeter Raudsepa «Vaenlase kosmeetika» 2006. aastal VAT Teatris kui ka Artjom Garejevi «Vaenlane» nüüd Vene Teatris) on püüdnud kaevuda inimese sisemusse, et sealt see mõrvarlik monstrum üles leida.