Kõik siin elus taandub neljale „s”-le. Lihtsustatult. Üks neist on teadagi seks. Kõik need neli on ühtlasi ka loome alustalad. Iga eestlane teab, et neist kõige vängema haisuga „s” võib olla ka kunsti sünonüüm. Liiklus on aga enamasti mitmesuunaline. Nii võib ka iga kirjanduslik ekskrement kanda oma õiget nime. Lisaks kujutavale kunstile.
Siiski, iga kirjutatud teos, milles on rohkemal või vähemal määral juttu erootikast, coitus’est või muidu amelemisest, ei ole siiski päris see, mida ilma pikemalt peale vaatamata vanapaberiks saata.
„Kevade” on seks
Kõik on lugenud „Kevadet”. Või leidub mõni julge, kes tunnistab vastupidist? Igatahes tegu on ajatu klassikaga, mis sisaldab kõige muu hulgas, tänapäevaseid termineid kasutades, seksuaalset ahistamist – Toots tantsib Tali pruudiga, homoerootikat – „Tagumik jääb naks! ja naks! lava külge kinni!”, romantilist erootikat – „Mis sul seal kodus siis on …?”.
Aga kui klassika juurest sujuvalt tänapäevasemasse kirjandusse suunduda, siis väärivad märkimist nimed Arvo Valton, Heino Kiik, Kati Murutar, Aapo Ilves, Kadri Kõusaar, Lauriito Meriloo, (:)kivisildnik, Pilu-Kelluke Tigane, Siim Veskimees, Indrek Hargla, Contra, Veiko Märka, Kris Moor ... Seda rida võiks jätkata, rikastada näiteks kõigi Tartu NAK-laste nimedega. Küüniliselt öeldes – mis neil kirjanikel ikka muud teha, kui juua ja keppida. Ehk siis – tegu on logeleva eluvormiga. Samas nii need, kes said mainitud nimeliselt, kui ka need, kes jäid nimeta, on mõnedki päriselus ontlikud inimesed, kes püüavad end elatada kirjandusega seotud tegevustega. Kuvand vaid selline – röökiv, ropp ja provokatiivne.
Aga näiteks kui Aapo Ilves on tore, väärikas, enamasti meeldivalt karvane naistemees, siis seda ei saa öelda ei Lauriito ega Pilukellukese kohta – kumbagi neist ei saa ka parima tahtmise juures pidada ühelgi moel Adoniseks. Küll on aga näiteks Lauriito Merilool imepärane võime kirjutada variatsioone ühel teemal (seks, auk ja kepp) ja enamasti on see kõik vaimukas ja (ette)loetav kraam. Müts maha sellise ande ees.
(:)kivisildnik aga läheneb teemale otse ja sirgjooneliselt. Asi on lihtsalt asi. Samas on iga roppus ta arvukates teostes põhjendatud. „M...” ja „v..t” ei ole lihtsalt niisama selles kohas, vaid neil on kindel tähendus. Ta ei ropenda ropendamise pärast, vaid selleks on põhjus. Nii ei mõju roppused vaid jälkusena (jah, ta meelega kirjutab jälkustest), vaid kontekst määrab kõike.
Kris Moori „Homefucking is killing prostitution” võtab vaimukalt ja omamoodi võõranduvalt kokku mehe ja naise vahelise bullshit’i. See raamat on ilus, kunstiline, omamoodi romantiline, aga kohati vastikult räme. Ei hellita. Ühestki aspektist. Samas on aru saada, et autor on vastik esteet, kes püüab elu aspekte suruda mõtestatud raamidesse.
Siim Veskimehe loomes taandub seks ja erootika väikestele kõvadele rindadele ja vahekorrale olevusega, kellest ei saa enne aru, et ta on naine, kui andmiseks läheb. Nüüd on kirjanik võtnud uue suuna, kirjeldades naisolevust ja tema võlusid pigem lopsakamatena.
Indrek Hargla naised varieeruvad, kuigi enamasti on ihaldusväärne olevus pigem kõhna kehaehitusega ja pigem poisilik olevus kui täisvereline naine. Kuigi ka sellised esineb. Näiteks Melchiori saunastseenis. Tuntumatest rääkides.
Kender ei ole
Jõudes ringiga tagasi vanema põlvkonna kirjanduse juurde, siis Heino Kiige „Mind armastab jaapanlanna” on täiesti selgelt erootilise, võib isegi öelda, et pornograafiasse kalduva markeeringuga teos.
Kui arvestada, et raamat ilmus 1987. aastal, siis oli see omamoodi teed rajav. Pärast sotsialistlikku erootikat, mis enamasti taandus sellele, et kirjeldati vaid voodisseheitmist, pingeid mehe ja naise vahel, ja seda, et mis siis oli juhtunud või ei juhtunud. Mitte kunagi detaile.
Kui näiteks lapata Arvo Valtoni jutukogu „Kahekesi”, siis sealt võib kooruda suhteliselt kummaline ja kiimaline pilt vanamehe unelmatest. Lõpuni asjaga ei minda, unistatakse ja mõeldakse. Kui on seks, siis kirjeldatakse seda kui seemnelaskmist. Ühesõnaga, kuidagi pidetu ja kiretu toiming, mida isegi ei saa nimetada erootiliseks. Pigem äraspidiseks romantikaks, mis on tuim, monotoonne ning igav. Vähemalt kirjelduse järgi.
Selle taustal mõjub Kati Murutari „Naisena sündinud” küll rohmaka ja robustsena, aga samas vitaalse ja jõulisena. Seal vähemalt on, mida saaks nimetada erootikaks. Näiteks mehe kannikate kirjeldamine.
Ning õige värske tuulehoona mõjub Tartu NAK-i „Väike pornoraamat”, milles pannakse. Kõike ja fantaasiarohkelt. Tegu on vaimuka ja toreda, mõõdukalt ropu raamatuga. Samas on roppus kõik lugeja peas kinni, niisiis raamat on tegelikult lausa armas. Soovitaks igaühele, kellele meeldib väike alakehale viitav toon, mis ei mõju küündimatuna. Lihtsalt veidi riivatuna.
Üks nimi jäi meelega nimetamata – Kaur Kender. Miks? Sest tema loome on nii antierootiline kui võimalik. Ropp ja rõve, muidugi, lugemist ei kannata – loomulikult, aga provokatsioon on omal kohal. Kohtujuhtumiteni välja, nagu näha.
Lugu ilmus ajakirjas 30+.
Digiajakiri 30+ on sisult ja vormilt kirev ja eklektiline. Aga selline, lugematutest eri värvi, suuruse ja kujuga tahkudest koosnev on ka elu ise. Ja seda võiks olla ka vanusesse 30+ jõudnud inimese mõttemaailm ja tundeelu.
Sellepärast ongi ajakiri 30+ valmistatud nende poolt ja neile, kelles on säilinud teadmisjanu, mässumeelsus ja mängurõõm. Sinule.
Pane silm peale:
Tasuta äpp&ajakiri: androidile või õunale.
Koduleht: www.30pluss.ee