Künnapu loomingulisel tegevusväljal

Tiina Kolk
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pildil arhitekt Vilen Künnapu.
Pildil arhitekt Vilen Künnapu. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Näituse «Kunst, arhitektuur, revolutsioon» plakatisse peidetud koodid kutsuvad Vilen Künnapu (valminud) maju, projekte, arhitektoone, maale, joonistusi, kollaaže Soolalattu uudistama. Ehituskunstniku arvates otsustabki iga vaataja, mis on mis – ehk arhitektuur, kunst ja revolutsioon.

Arhitektuurimuuseumi väljapaneku pealkirjas kajastub Vilen Künnapu näituse teemade rõhuasetus: lilleõiena kujutatud näitusesaali keskmeks on installatsioon «Punane stuupa». Samas näeb Soolalaos rohkesti Künnapu viimase kümne aasta vabaloomingut, joonistusi, kollaaže, maale.

Arhitektuurisuurmeister Vilen Künnapu tunnistab, et ta ei hoia oma vanadest projektidest kinni, sest kõik muutub. «Mina ise ka muutun,» ütleb ta.

1948. aastal sündinud Vilen Künnapu hakkas joonistama varases lapseeas. Tulevase arhitekti, kunstniku ja praegu vaimselt ärganud isiksuse esimene joonistusõpetaja oli isa, kes võttis poja väikese käekese ja hakkas oravat tegema…

«Ma olen alati unistanud kunstist. Juba kooliajal lugesin Vincent van Goghist, Paul Gauguinist jt. Saatuse tahtel sai minust arhitekt,» nendib Künnapu. «Aga ma võtan projekteerimist kui pildi või skulptuuri loomist – ja kui kunstilises mõttes läheb seal midagi paigast ära või rütmist välja, olen väga õnnetu. Ainult siis on arhitektuuri tegemisel mõtet, kui ma saan kaifida ja minna õnnest segaseks...»

Kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel sai tema õpetajaks Raivo Korstnik (1932–1992) – meister ja maag, kes virgutas mängima kompositsiooni, valguse ja varjuga. «Ta avas mu silmad, hakkasin kunsti ja joonistamist hoopis teistmoodi vaatama, kuigi tollal ei räägitud energiast sõnagi,» meenutab Künnapu, kelle vaimne revolutsioon algas aastatuhande vahetusel.

«Ikkagi on vaja õpetajat, kes seletab (maailma) asjad ära. Pärast Korstnikku on mind juhatanud indiaanlased, meie kirikuinimesed, teadmanaised, raamatud ja võimsad reisid. Käisin Nepalis ja Indias, samuti Jaapanis stuupasid vaatamas… ja kõik hakkas muutuma. Me elame ajastus, kus inimese teadvus muutub ja seega muutub kõik ning vana ei kehti enam. Kui inimesed enam ei valeta, pole vaja tohutut armeed advokaate, juriste, notareid,» pakub arhitektist kunstnik ja toob näite indiaanlaste elust, kus mehe sõna on tema kõige tähtsam varandus, aga kui mees seda rikub, muutub ta vähemaks kui null.

«Muutumine käib väga võimsalt ja natuke puudutavad minu pildid ja tekstid seda. Iga vaataja otsustab ise, mis on kunst, arhitektuur ja revolutsioon.»

Künnapu tunnistab, et ta on eluaeg olnud maalikunstist vaimustuses. «Näiteks kui ma teen arhitektuurikonkursi tööd, siis vaatan kunstialbumeid. Saan sinna koondatud piltidelt energiat ja hakkan peale,» tunnistab Künnapu ja lisab, et kui ta teeb kunsti, siis ikka nagu arhitekt: maju ja korstnaid maalib päris täpselt – hoonete proportsioonid on paigas.

Enne kui Künnapu hakkas mõni aasta tagasi maalima, viljeles ta akvarelli ja kollaaži. Viimaste kujundite valik esitleb ehk kõige vahetumalt autori eelistusi ja need taiesed on oma avameelsuses väga veetlevad.

Viibides toona Santorini saarel – selles ebamaise arhitektuuriga paigas –, ärkas ta maalimisele. Maalikunstnikust poja Augusti kehitusel tõstis mees lõuendi molbertile ja valis paletile erksad värvid…

«Me oleme Augustiga väga tihedalt seotud,» kommenteerib Vilen Künnapu. «Ühe mustanahalise teadmanaise arvates on meil üks karma, mis tähendab, et kui ühel läheb hästi, läheb ka teisel – ja vastupidi.»

Arhitekt on Santoriniga sarnase energiaga paiku kohanud Indias, mille esmamulje on küll must ja kole, aga sellest räpast tuleb läbi vaadata, et mõtlusse süveneda…

«Ma pole budist ega vaimustu üksnes idamaadest. Ma olen uurinud kõike, mind on veedelnud Tai ja Nepali stuupade juures saadud kogemused ning Rooma, Berliini, Londoni, New Yorgi jt suurlinnade tunnetus, aga ikkagi lähevad mulle kõige rohkem korda kodumaa asjad, sest siin on mu juured. Planeedil on oma jõukohad, energiakeskused, tšakrad. Eestis olen erilist energiat tunnetanud Toompeal, samuti Saaremaal Kaali kraatri ümbruses, põhjarannikul, Lõuna- ja Kagu-Eestis,» selgitab Künnapu.

Peale Santorini, Malta ja Tenerife vaadete eksponeerib ta Soolalaos terve hulga Tallinna vaateid, mis kujutavad Toompead ja vanalinna, Kiek in de Köki, Oleviste kirikut jt torne ehk pealinna maagilisi paiku.

«Ma maalingi tugeva energiaga kohti – need panevad mu tööle. Muidu ei sünni midagi. Sama lugu on majadega. Minu juurde jõuavad vahvad tellijad huvitavate soovidega. Hiljaaegu kavandasin Võrru vanale majale omanäolise veranda, mis on ka sellel näitusel väljas, ja Meriväljale rekonstrueerisin eramu, mille fassaadi ehivad hani ja hunt, müstilised olendid, kes kannavad oma sõnumit,» teatab arhitekt. «Aga ei oska öelda, millist. Maailm on saladus!»

Künnapu mäletab senini ekstaatilist tunnet, mis tekkis tal Eesti päritolu maailmakuulsa arhitekti Louis Kahni (1901–1974) tööde esmakordsel kogemisel üliõpilaspõlves. «Igaveste märkidena paistvate plaanide mõju oli kirjeldamatu. Sündisin justkui uuesti,» meenutab mees, kes on nüüd geeniuse loomingut näinud nii Ameerika Ühendriikides kui ka Indias, Nepalis ja Bangladeshis.

«Ma ise teen teisi asju, aga Kahn on kahtlemata mõjutanud mind. Eestist on mind vaimustanud Herbert Johanson, mingil määral Olev Siinmaa, noor Toomas Rein – särav EKE Projekti arhitekt jpt. Väga oluline tegelane on mu partner Ain Padrik,» tunnistab ta.

Hiljuti pidas Tallinna tehnikakõrgkooli professor Künnapu oma tudengitele loengu teda puudutanud majadest. Üks näide selles nimistus on Konstantin Melnikovi (1890–1974) enda konstruktivistlik, 200 akna ja avausega elamu Moskvas Arbati lähistel. «Viibimine selles majas, mille põhiplaaniks on kaks teineteisega lõikuvat ringi, muutis mu elu, sest seal kogesin midagi enneolematut,» sõnab arhitekt.

Eestis on Künnapul palju lemmikud: Tallinnas vanalinn ja Toompea, Tartus ülikooli ansambel Toomel ja peahoone ning Emajõe äär, Pärnus Siinmaa looming jne.

Näituse ringkäiku lõpetades kiidab Künnapu Soolalao hoonet. «Eestil on vedanud: see on kõige ilusam arhitektuurimuuseum maailmas. Võimas arhitektuur, tugev imidž, vägev kujund, materjal, sümmeetria, valgus… Siin näitust teha on suur kingitus ja ma olen selle üle nii õnnelik.»

Et sellest õnnest osa saada, soovitan oma kogemuste põhjal väljapanekut mitu korda vaatamas käia ja vahepeal süveneda raamatusse «Vilen Künnapu. Kunst, arhitektuur, revolutsioon» ning lugeda Künnapu tekste kogumikust «Koht. Kujund. Energia».

Need teosed aitavad päevakangelase loomingut mõista ja ärgitavad mõtlema.

Tuntumad tööd

Vilen Künnapu tuntumad objektid on sanatooriumi Tervis laiendus Pärnus (1976), lillepood Tallinna vanalinnas (1983), EVEA panga hoone (1998), kabel Viljandi metsakalmistul (2005), elevandimaja Tallinnas (2013) jt eramud ning Ain Padrikuga kahasse projekteeritud metodisti kirik (1994), büroohoone Pärnu mnt 105, mida rahvasuu kutsub Äripäeva majaks (1998), hotell Radisson SAS (2001), Viru Keskus (2004) Tallinnas ning Tigutorn (2007) ja teaduskeskus AHHAA (2011) Tartus, konkursitöö Guggenheimi muuseumi hoonele Helsingis (2014) jpt. Peagi saab uue kuue arhitekti kavandatud ja 1978. aastal Tallinnas Tartu maanteel valminud arvutikeskuse hoone.

Näitus

«Vilen Künnapu. Kunst, arhitektuur, revolutsioon»

Kuni 17. aprillini

Eesti Arhitektuurimuuseumis

Ahtri 2, Tallinn

K–R 11–18

L–P 10–18

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles