Seapea suurte lugude hange otsas

Madis Kolk
, Teater.Muusika.Kino peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heanaaberlik internatsionalism kuuekümnendate lõpu
ühiskorteris. Galja (Ülle Kaljuste), Heino (Indrek
Sammul) ja Maria (Marta Laan)
Heanaaberlik internatsionalism kuuekümnendate lõpu ühiskorteris. Galja (Ülle Kaljuste), Heino (Indrek Sammul) ja Maria (Marta Laan) Foto: Mats Õun

Kui Hendrik Toompere möödunud aastal oma viiekümnendat sünnipäeva tähistas, siis otsest juubelilavastust sel puhul ei esietendunud, küll aga toimus sügisel Draamateatris Toompere lavastuste nädal ning tema sünnipäevapeo käigus sai näha algversiooni Jordi Calcerani «Pangalaenust». Enne seda jõudis Toompere lavale tuua veel ka Tom Stoppardi «Põhiküsimuse». Nii Stoppard kui Calceran on Toompere jaoks olulised autorid ning mõlemalt on ta lavastanud mitu näidendit. Kui aga püüda otsida seda tõelist «juubelilavastust», siis sobinuks selleks ehk enim just «Onu Aare».

Impulsi näidendi ja lavastuse loomiseks sai Toompere oma maakodus, leides ema seiklusliku elukäiguga venna tööraamatu, milles sadadesse ulatuv arv sissekandeid. Sellest inspiratsiooni saanuna jutustab autor oma onu Aare Kruusenbergi (Taavi Teplenkov) loo, kuid põimib sisse ka oma vanemad, vanavanemad, teised lähisugulased ja kaudselt ka iseenda.

Kui päris täpne olla, siis kõige otsesemalt iseenda, kõik teised tegelikult kaudsemalt. Lavastusest võib kinni püüda hetki Toompere esivanemate eluolust, samuti nõukogudeaegset ajastuüldistust ning loomulikult panna sellest kõigest endale kokku kujundliku üldistuse, olgu siis «inimesest kui sellisest», «inimesest keeruliste aegade keerises» või sellest, kuidas «elu on rikkam, kui mis tahes fiktsioon».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles