Sotsiaalministeerium soovib Eesti peredele luua võimaluse lapsendada lapsi välismaalt (1)

Madis Vaikmaa
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto on illustratiivne.
Foto on illustratiivne. Foto: SCANPIX

Kuna Eestis on perede huvi lapsi lapsendada suur ja lapsendatavaid lapsi vähe, tuleb pöörata pilgud välismaa suunas.

Mullu uuris sotsiaalministeerium, kui paljud perekonnad sooviksid last lapsendada. Selgus, et huvilisi oli vaid 350. Kuigi Eesti-suuruse riigi kohta võib see number tunduda väike, on see tegelikult röögatu. Röögatu võrreldes sellega, et keskmiselt lapsendatakse meil aastas 45 last.

Sotsiaalministeeriumi laste hoolekandepoliitika juhi Signe Riisalo sõnul on välismaalt lapsendamise suunas liigutud juba 2011. aastast. Lisaks muutustele seadusandluses on põhjuseks ka vähene sündimus. «Kuna lapsendamiste arv ei saa objektiivsetel põhjustel kasvada, siis on Eestisse sisse lapsendamine üks võimalik lahendus,» ütles ta.

Hiljuti astuski sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna järjekordse sammu välismaalt lapsendamise suunas, kirjutades MTÜ-le Oma Pere ja pakkudes neile võimalust uurida, kas Eestis oleks võimalik alustada rahvusvahelise lapsendamisega. Siiski on selge, et üleöö ei juhtu midagi.  

Lapsed Venemaalt ja Ukrainast?

«Lapsendamise süsteemi toimimiseks tuleb MTÜ-l Oma pere otsustada, kas nad soovivad teemaga tegeleda ning seejärel tuleb neil rahvusvahelise lapsendamise vahendamiseks esitada sotsiaalkindlustusametile vastav taotlus. Seejärel tuleb leida partnerriik ning sealsed agentuurid, kellel on pädevus rahvusvahelist lapsendamist vahendada,» ütles Riisalo.

MTÜ Oma pere juhi Aire Nurme sõnul on teema nende jaoks huvitav. «Esimene samm on ära kuulata pered Eestis, kes soovivad välismaalt lapsendada. Seejärel tuleb meil endale selgeks teha rahvusvahelise lapsendamise süsteem ja õppida teiste riikide kogemustest. Siis saab välja valida riigid ja teha neisse õppevisiite,» loetles Nurm.

Tema sõnul on esialgu pildil Ukraina ja Venemaa ning seda seetõttu, et Eesti pered on sealt varem omal käel püüdnud lapsendada. Asjaajamise keerukuse tõttu võidakse tegelike tulemusteni jõuda alles aastate pärast ja ka siis tuuakse Eestisse umbes kolm last aastas.

Tulles tagasi loo alguses mainitud 350 lapsendamishuvilise pere juurde, ei too see neile olulist leevendust. Nurme sõnul on välismaalt lapsendamise põhjuseks muuhulgas asjaolu, see on lahendus lastele, kelle sugulased asuvad Eestis.

Lapsed sõjapiirkonnast?

Mitmed Eesti avaliku elu tegelased on avaldanud poolehoidu mõttele lapsendada mõnest konfliktipiirkonnast, kasvõi Süüriast. Riisalo peab aga kriisikolletest lapsendamist ebatõenäoliseks.

Samas ei maksa unustada, et kõikidel lastel, kes on kaotanud oma vanemad, on risk, et neil võib tekkida posttraumaatiline stress. «Sellised lapsed ja neid kasvatavad pered vajavad abi ning tuge. Seda on pakkunud sotsiaalministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel MTÜ Oma pere, kel on mitme aasta pikkune kogemus tugiteenuste osutamisel,» selgitas Riisalo.

Tulevikus on plaanis lapsendajatele, perekonnas hooldajatele ja eestkostjatele pakkuda tugiteenuseid. Selleks on Riisalo sõnul võimalik kasutada mentorit, grupi- ja individuaalnõustamisi ning interneti- ja telefoninõustamist. Samuti on lapsendajate peredele ette nähtud ettevalmistus, sealhulgas pereuuring ning spetsiaalne koolitus.

Mis saab vanemateta lastest?

Täna on oma vanemate hoolest ilma jäänud last võimalik paigutada asenduskoju, eestkoste perekonda, hooldusperekonda või lapsendaja perekonda. «Valik sõltub eelkõige lapse ja tema bioloogiliste vanemate vahelistest õiguslikest suhetest. Lapsendamine tuleb kõne alla siis, kui lapse vanematelt on hooldusõigus täielikult ära võetud,» ütles Riisalo.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles