Mehed koonduvad ajast aega motoklubi ümber

Sigrid Koorep
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karksi Racing Team käis märtsis Lätis Liepajas treeninglaagris. Kümne tegutsemisaasta jooksul on meekonna liikmete tulemused aina paranenud ning lõppenud hooajal võitsid klubi sõitjad kaks Eesti meistrivõistluste pronksi.
Karksi Racing Team käis märtsis Lätis Liepajas treeninglaagris. Kümne tegutsemisaasta jooksul on meekonna liikmete tulemused aina paranenud ning lõppenud hooajal võitsid klubi sõitjad kaks Eesti meistrivõistluste pronksi. Foto: Marnek Tugevus

Kui 5–15 minuti autosõidu kaugusel vallakeskusest võib kokku lugeda neli vähem või rohkem korras krossirada, peab sel kohal olema mürisev minevik ja ehk ka olevik.

Just nii see Karksi vallas ongi ja Jaak Sala võib uhkusega meenutada, kuidas ta juba 1960ndatel keskkoolipoisina mööda ilma ringi sõitis ning toonase Nõukogude Liidu krossimootorratturite seas tähelepanuväärse kaaluga kohti noppis. „1967 tulin keskkooli lõpuklassis vabariigi meistriks – kahekordseks,” ütleb praegu juba pensionipõlve pidav mees.

Kuid need polnud sugugi mitte kõige säravamad tulemused krossisõitjale, kes esimest korda pani mootorratta käima 1964. aasta oktoobripühade ajal. „See sai Karksis valmis tehtud,” lausub ta. „Klubist sai toona puukastiga mingisuguseid juppe toodud. Vanasti oli ju see värk ikka tuhat korda karmim.”

Kunagine Eesti krossiradade kuningas

Esimene motoklubi Karksi-Nuias asutati 1963. aastal. „Abja automotoklubi tuli Nuia,” räägib Jaak Sala. Tsiklid olid automajandi garaažis ja seal kanalite peal neid putitati. Võistlustel hakkas kunagine Nõukogude Liidu esikümnesse kuulunud mees käima üheksandas klassis. Mõne aasta pärast tulid juba Nõukogude Liidu koondise laagrid ja oli selge, et krossisõitjat oli märgatud. Ega liidu meistrivõistlustelegi pääsenud toona lihtsalt sedasi, et muudkui lähed. „Moskvast kutsuti välja. Sind pidi juba keegi märkama,” toonitab Sala.

Nii võttiski veel koolipoisieas krossisõitja koolikoti võistlustele ühes, aga esmaspäeval, kui uuesti tunnid algasid, oli ranits endiselt sama kinni kui reedel.

Edasi sai igal aastal liidu meistrivõistlustel käidud. „Parim koht aasta kokkuvõttes oli kümnes, aga etappidelt ikka üks neljas koht ja treeninguaegade seas on ka kõige kiiremaid kohti mitmel korral olnud,” märgib Sala.

Praegu tagasi vaadates jäi vanameistri sõnul toona esiritta saamisel puudu stabiilsusest. „Polnud lihtsalt neid, kes meiega oleksid tegelenud. Omapäi tegime ja läksime.”

Nii siis mindigi. Ikka ja jälle talvel Gruusiasse, Krimmi ja Ukrainasse. Läbi sai käidud pool Venemaad. Igal kevadel ikka lõunasse, nii et siin oli alles lumi maas, aga seal juba kirsid õitsesid.

Polnud tookord ka õiget krossivarustust. Seda tuli ise aretada.

Nii sündisidki noormeeste käte all näiteks põlve- ja rinnakaitsmed. „Mujal ilmas midagi oli, aga side oli muu maailmaga kehv,” meenutab ta. Jalas olid sõitjatel kirsasaapad ja teksad ning sai nahkpaikadega kalifeed õmmeldud. Hiljem tulid nahkriided, mida Venemaal toodeti.

Kooli lõpetanud noormeest ootas aga ees sõjavägi. „Riia armee spordiklubisse sain algul. Kõik oli hästi, aga sealt visati väikese ausameelsuse pärast välja,” nimetab Sala. Edasi viis tee Kaug-Idasse Hiina piiri äärde. „1969. aastal olid seal piiriprobleemid Ussuuri jõe ääres,” sõnab ta.

4. veebruaril 1970 jõudis Jaak Sala tagasi Karksi-Nuia – koju. Sõjaväest tulnuna oli füüsiline vorm hea ja veebruari lõpus astus ta taas stardipuu taha. „Esimeses stardis jäin neljandaks, teises neljateistkümnendaks,” mäletab mees kristallselgelt kõiki tähtsaid arve. „Seal jagasime maid eelmise aasta liidu meistriga. Ta siis õiendas, et ma ei oska sõita ning üritas pikkade languste ja astangute peal mind kogu aeg rajalt välja põõsasse suruda,” jutustab Sala.

Krossimehe karjäär sai läbi 1970. aastate lõpus. „1978 või 1979 oli mul bagi juba valmis.”

Sala oli mootorrattal sõites pöidlaliigesele kõvasti viga teinud ja kuigi see lubati Tartus korda teha, siis täiskiirusel mägedes sõita polnud enam nii lihtne. „Tõmbas käe lahti,” täpsustab ta.

Pealtvaatajana krossivõistlustel

Siis saigi bagi peale üle mindud. Kohaliku motoklubi hingekirja kuulusid lisaks tsiklitele ja veoautodele needki.

Kuid ega 1970. aastate lõpp jäänud viimaseks korraks, kui Sala tsikli selga istus. Medalite ja karikatega oma hoovis majade rästaalused kaunistanud mees käib senini suuremaid krossivõistlusi vaatamas. Sügisel maailmameistrivõistlusi Prantsusmaal ning märtsi lõpp toob Hollandis MMi etapi. 2007. aastal sai isegi Ameerikas MMi vaatamas käidud. „Ostsime sealt pundiga kõik sõiduriided ka. Seal olid poole odavamad,” kiidab Sala. Sedakaudu see uus hullus pihta hakkaski. 2007. aastal oli kogu vanem motokrossiseltskond Holstre-Pollis stardis. „Aga sõit on ju niimoodi, et kui tükk aega pole harjutanud ja kehakaal on ka peaaegu poole võrra tõusnud, siis ega ikka hästi välja ei tule,” nendib ta. „Tahad õigeid liigutusi teha ja kurve võtta ja olla, aga need ei tule sul päris välja ja oled seal tsikli otsas krampis, aga pead olema lõtv ja vaba ning füüsiliselt heas vormis ka.”

Nii jäigi Salal vaid tõdeda, et pole mõtet rajale tikkuda, kui regulaarselt ei harjuta.

Omal ajal sai aga igal aastal mõni medal võetud ja toona oli krossiraja ääreski publikut nii et mustas. „Nüüd on kõigil autod olemas ja lähevad sinna, kuhu tahavad,” sõnab ta, kuid lisab, et publikut on palju ka siis, kui keegi omadest on väga eesotsas. „Kui omasid ei ole, siis vajub huvi ära.” Praegugi Karksi-Nuias ringi vaadates sõitjaid on, aga esiotsa mehi ei paista. „Kui meistrivõistlustel korra või kaks etteotsa tulid, oli asi kindel,” tõdeb ta ja selgitab, et kui esirinda jõutakse, siis suhteliselt kiiresti ning jäädakse ka tavaliselt hulgaks aastateks.

Tänapäeva motosport Karksi vallas

Karksi-Nuiasse tõi Eesti meistrivõistlustelt viimase medali soolomootorrattal Anti Kala. Külgkorviga tsiklite klassis nopib häid kohti veel praegugi Kert Varik, kelle isa on samuti olnud üks kohalikest motokrossitähtedest.

„Eesti medali sain 2009. aastal. See oli pronks, mul on kõik pronksid,” täpsustab Kala, kes isa jälgedes leidis tee mootorrattani 1991. aastal. Praeguseks on ta motokarjääri lõpetanud, kuid tegutseb endiselt Karksi tehnikaspordiklubis.

Õigupoolest ongi vallas kaks motoklubi. Üks on tehnikaspordiklubi, kes võistlusi korraldab, ja teine Karksi Racing Team, kes koondab sõitjaid.

Sõitjaid koondavas klubis on praegu 19 liiget ja neli noorliiget. Noored on vabad kõigist klubi maksudest ega ole seotud ühegi kohustusega. Täisealistel klubiliikmetel tuleb aga organisatsiooni eest hoolt kanda. 2015. aastal oli Karksi Racing Teamile tegus. Aasta algas ehitustöödega kolmes garaažiboksis Karksi-Nuias. Nüüdseks on seal korralikud pesemis- ja olmeruumid.

Ka tähtsad võistlused ootavad sõitjaid paari kuu pärast sealsamas Karksi vallas ees. Juuni algul peetavat motokrossi Eesti meistrivõistluste esimest etappi hindab Anti Kala Eesti kontekstis number üheks. „Paremat lihtsalt ei ole ole,” usub ta ja selgitab: „Ainja krossirada on jäänud, kuna tegu on tõeliselt hea rajaga. „See on looduslik, suur ja meil on mäed.” Tollel võistlustel on eraldi sõit ka valla krossisõitjatele, neid on stardipuu taga igal aastal olnud mõniteist.

Teine võistlus on Ainja rajal augustis. „Seda teeme selleks, et rada elus hoida,” ütleb Kala ja lisab, et kui harrastajate TOP 200 etappi poleks, siis oleks juba pärast juuni „eestikaid” pinged maas.

„Nuias on eluaeg krosse korraldatud,” kinnitab Karksi Racing Teami eestvedaja Marnek Tugevus. Nende klubi küll kunagise sõitjateklubi õigusjärglane pole, kuid kunagisest ettevõtmisest said praegusedki sõitjad indu. „Meil on nüüd juubeliaasta – kümnes, 2006. aastal alustasime,” märgib ta ja räägib, et see oli aeg, kui mõned poisid ostsid tsiklid, kes olid väiksena kogu aeg krossidel käinud. „Pisik oli sisse jäänud ja edasi oli juba klubi vaja, et saaks Eesti motoföderatsiooni võistlustel osaleda.” Nii tuligi uusi sõitjaid peale ja majandusbuumi ajal oli klubi ridades juba 20 liiget, kel kõigil mootorrattad.

Tuntud väike klubi

Peagi läks aga majandusseis keerulisemaks, sõitjate hulk vähenes kümnele ning praegu ongi tegu ühe Eesti väikseima motoklubiga, kuid see-eest on klubi tuntud. „Sõmerpalust Sakuni,” teab Tugevus, vihjates, et küll motokrossisõbrad aru saavad. Praegu on sõitjate hulk klubis taas kosumas ning igal aastal lisandub mõni uus liige.

Ent motoklubi pole ainult koht, kus end sõitjana kirja panna, et võistlustele pääseda. Käib ühine treenimine ning hiljuti valmis saanud klubiruumides käiakse tsikleid korrastamas ja koosolekuid pidamas. Nädalavahetustel toimuvad saunaõhtud. „Sotsiaalne pool on väga oluline,” arutleb Tugevus. See on lisaväärtus, kuna inimestel on koht, kus aega veeta, mitte lihtsalt ratast hoida. „Klubi hoiab maakohas kinni ja toob paljusid siia tagasi. Inimesed saavad kokku, kes paratamatult nädala sees on linnades tööl. Klubi on üks põhjus, miks nädalavahetusel kodukohta tulla,” usub ta. „Meil on mitu Tallinna poissi, kes on öelnud, et kui Karksis klubi ei oleks, siis nad sõidaksid juba Tallinna klubi all ja neil oleks palju vähem põhjust Karksi-Nuias käia.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles