Pea igas Saksamaa kodus tülitsetakse pagulasküsimuse üle. Reaktsioonid on inimlikud, ent nendega koos kasvav toetus paremäärmuslikele alternatiividele ei aita olukorda parandada, kirjutab Sandra Hint, Marburgi Philippi ülikooli saksa kirjanduse doktorant ja õppejõud.
Saksa meedias äratas paar nädalat tagasi hämmingut ning üldist halvakspanu Sachseni liidumaal Clausnitzi kogukonnas üles võetud video varjupaika saabuvaist pagulastest, keda vastu võtma kogunenud kohalikud «tervitasid» nutvate väikelastega peresid hüüetega stiilis «minge tagasi sinna, kust tulite» (originaalsõnastus ei kannata trükimusta). Kohalik politsei keskendus olukorra lahendamisel aga hoopis põgenike hoiatamisele, kuna nood olid vastanud keskmise näpu näitamisega ning see häiris kohalikke korravalvureid rohkem kui vaenulikud hüüded rahvamassist.
Kuigi Sachseni liidumaa on juba kuid olnud eriti Ida-Saksamaal juuri ajava pagulasfoobia lipulaevaks, ilmneb, et ka ülejäänud Saksamaa kaldub Euroopas toimuvat jälgides ja sellele reageerides poliitiliselt aina enam paremale. Paremrahvuslikule parteile AfD ehk Alternative für Deutschland anti üle-eelmisel ning eelmisel nädalavahetusel toimunud kohalike omavalitsuste valimistel igal kuueteistkümnel liidumaal enam kui 10 protsenti häältest. Valijate üldine osakaal on seejuures 10–15 protsenti tõusnud, mis oleks demokraatia toimimise perspektiivist justkui positiivne näitaja. Samal ajal ei tegele AfD 70-leheküljeline parteiprogramm aga sugugi vaid nende suure populaarsuse taga oleva sisserändajate temaatikaga.
Mõned väljavõtted AfD programmist:
Rätiku kandmine koolides ja avaliku teenistuse töökohtadel peab olema keelatud, samuti noorte poiste juudi ja islami traditsiooni kohane ümberlõikamine ning loomade tapmine halal- ja koššertraditsioonide järgi.
Laste karistusõigus peaks algama 12. eluaastast (praegu 14).
Samuti soovitakse taaskehtestada 18-aastaste noormeeste sõjaväekohustus.
Euroopa Liit on AfD silmis «ebademokraatlik konstruktsioon» ning oleks parem kaotada euro ja sätestada EL vaid majandusliku liiduna.
Riiklik töötu abiraha tuleks kaotada.
Peremudel võiks olla traditsiooniline: naine, mees ning lapsed. Lasteaiad olla samuti ebaloomulikud ning naine peaks lapsi kasvatama kodus. Samuti tuleks tugevdada abielu kui institutsiooni ning näiteks üksikemale kui ebaloomulikule peremudelile keelata igasugune riiklik toetus.
Angela Merkel, kes siiani põgenike vastuvõttu toetanud ning üritanud Euroopa uksed lahti hoida, on kaotamas oma mõju Saksamaa poliitilisel maastikul ning AfD esinaine Frauke Petry, kes on avalikult toetanud põgenike piiridelt eemale hoidmiseks nende vastu tule avamist, kogub populaarsust.
Ka Merkeli algne lubadus uksed avada ning avatuna hoida näib olevat aegunud ning tundub, et Saksamaal pole enam jõudu maailma korravalvureid mängida. Teoorias täiesti mõistetav areng – vaid arve jälgides tunduks justkui, et Lähis-Ida sisekriiside tõttu tekkinud pagulaskriisi ja konfliktidest põhjustatud surnute hulk kasvab ja rünnakud Euroopa linnadele jätkuvad. Sellest tulenevalt on kooslus «pagulane» ja «araablane» muutunud hirmu ja naiskodanikes ka teatud jälkustunnet põhjustavaks semantiliseks ühikuks. Aina raskem tundub keskmisele ilmakodanikule selgitada, et «islam» ja «terror» ei ole sünonüümid ja pagulaste ning terrori vahel ei ole selget põhjuste ahelat.
Inimlikul tasandil on tavakodaniku suhe Euroopa Liidu avasüli-poliitikaga muutunud aina keerulisemaks, kuna põgenike arv kasvab ning integratsioon ei toimu oodatud kiiruse ja efektiivsusega.
Süüria konfliktile reageerimist ja pagulaskriisi ennetamist oleks Saksamaa võinud alustada juba konflikti esimestel aastatel: oleks pidanud kohe hakkama treenima psühholooge ning tõlke, kohandama sotsiaalstruktuure ning otsima kindlaid kohti, kuhu põgenikke paigutada; selgitama avalikkusele toimuva põhjuseid ja lääneriigi kodaniku kohustusi heaoluühiskonda mitte sündinud vähem arenenud maa kodaniku ees.
Kui ohtrad on nüüd episoodid, mil tavakodanikud riigi avatuse all kannatavad? Saksamaal on seda pikapeale raske öelda, sest vähemalt läänepoolel on harjutud värvilise ja rätikut kandva kontingendiga ning kultuuriline mitmekesisus ei tundu kedagi häirivat. Toon samas vastunäite: sättisin kord sügisel juhuslikult oma pikahabemelise kallimaga koju jalutades salli pähe, sest ilm oli tuuline, ja suutsin kümneminutilise teekonna jooksul püüda vähemalt kaks viltust pilku. Ometigi elan Frankfurdi linnaosas, kus elanikest 70 protsenti on välismaalased. Integratsioon ja tolerantsus on tihti vaid sõnakõlksud.
Kahtlen, et terror Pariisis, Kölnis või Brüsselis oleks olemata jäänud, kui (eelkõige) Saksamaa poleks otsustanud ELi piire põgenikele avada. Kahtlen, kas need kaks otseselt omavahel seotud on. Nagu paljud kordavad: ka nemad põgenevad sama terrori eest, mis Euroopat laastada üritab.
Saksamaale sisenevate pagulaste arv on viimase kahe kuu jooksul kahanenud, kuid algab suurem probleem: integratsioon. Kojuminekust vähemalt Süüria kontekstis veel juttu olla ei saa. Abi läänelt on hädavajalik.
Probleem ulatub iga kodanikuni ja pea igas kodus – vähemalt Saksamaal – tülitsetakse pagulasküsimuse üle: kas meil lasub kohustus näha vaeva võõra integreerimisega, kas neil on üldse soovi integreeruda? Kahtlused ja vastuolud, tahe aidata ning samaväärne hirm pahatahtlikkuse ees on meie olukorras inimlikud reaktsioonid. Kusagil peab olema majandusliku ja sotsiaalse kandevõime piir, iga ELi liikmesriigi puhul tulevad mängu erinevad näitajad.
Avasüli võhivõõraga sõbrunema minna on arusaadavalt pigem erand kui loomulik inimlik reaktsioon. Kuid ka marurahvuslikkuseni ning «usupuhtuse» nõudmiseni ulatuva inimsusevastaseid tegusid pooldava parteiprogrammiga päri olemine ei aita olukorral paraneda, vaid loob hoopis uusi sisepoliitilisi kriisikoldeid.
