Kui noorel täiskasvanul paraneb vöötohatis tavaliselt mõne nädalaga, siis vanemale inimesele võib haigus osutuda raskeks ja kauakestvaks. Põhjuseks sagedane tüsistus – postherpeetiline neuralgia ehk vöötohatisejärgne närvivalu.
Vöötohatis võib tuua paar aastat kestva valu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Ma ei ütleks, et ma päris terve olen,” nendib 73aastane paidelanna Urve oma elutoas tugitooli istudes. Vähemalt saab ta nüüd, kaks kuud pärast haigestumist, ilma valuta istuda. „Kusjuures ma ei ole üldse haige inimene, ma pole teab mis ajast arsti juures käinud, pole kordagi haiglas olnud, ainult sünnitamas käisin. Ma olen kogu elu olnud nii terve ja nüüd selline jama!”
Täpselt kaks kuud tagasi hakkas Urve ühel esmaspäevahommikul paremas küljes tundma torkivat valu. „Vöökohast läks kõik valusaks, katsudes oli valus ja kõige halvem oli istuda. Püsti polnud nagu vigagi, aga niipea kui istusin õhtul tugitooli telekat vaatama, hakkas sedavõrd valutama, et ei saanud olla. Selline torkiv ja tuim valu, hästi ebamugav,” meenutab ta.
Laupäeva hommikuks oli enesetunne nii kehv ja valu nii tugev, et Urve oli peaaegu kindel – nüüd on pimesoolelõikusele minek! Valu kiirgas paremast küljest ka diagonaalis alakõhtu. Ta helistas perearstile ja püüdis valu kirjeldada. Perearst julges selle põhjal väita, et pimesoolepõletikuga tegemist pole ja pakkus pigem närvivalu. Ta soovitas külge närvivalu leevendava salviga määrida ja palus Urvel esmaspäeval vastuvõtule tulla.
Valu ei lubanud magada
„Nii kui perearst mu külge vaatas, ütles, et siin pole muud kui vöötohatis! Kõhu ja selja peale üle parema külje olid tekkinud punased laigud. Arst ütles, et selgroost algab närvikanal ja piki seda lõigi ohatise välja,” räägib Urve. „Järgmisel päeval oli see selja ja külje peal juba laiali, täpselt samasugune ohatis, nagu suunurka tekib.”
Kõht ja külg muutusid nii hellaks, et riie ei võinud vastu puutuda. Urve sai kanda vaid laia kittelkleiti või sünteetilisest libedast materjalist öösärki. „Ikka väga hell oli ja valutas. Öösel ei saanud hästi magada, sain ju ainult vasaku külje peal olla. Vahepeal tõusin üles, käisin ringi, lahendasin ristsõnu.”
Ohatiseville tuli tupsutada tsinki sisaldava ravimiga, mis neid kuivatas. Urve teada ei tohtinud villid vett saada. „Kolm nädalat läks, enne kui duši alla sain minna!” ütleb ta.
Kõige hullem oli aga valu, mis ei lasknud päeval toimetada ega öösel magada. Selle vastu oli perearst välja kirjutanud tablette, mida kasutatakse peale neuropaatilise valu leevendamise ka epilepsia ja ärevushäirete raviks. Pärast apteegis käiku võttis Urve kohe kella kolme ajal ühe 150milligrammise tableti ja teise enne magamaminekut. Järgmisel hommikul ta voodist tõusta ei suutnudki ja pidi ammu kokku lepitud kohtumise ära ütlema. „Olin nii uimane, täitsa tuikusin!” meenutab ta. Tol päeval ja ka edaspidi ta üle ühe tableti võtta ei julgenudki. „Võtsin ainult hommikul, sain vähemalt päeval midagi teha,” ütleb Urve.
Kui oli aeg minna arstile näitama, kuidas villid on paranenud, kurtis Urve ka seda, et rohud teevad ta hirmus uimaseks. Edaspidiseks sai ta poole lahjemad, 75milligrammised tabletid, ja võttis neid kaks korda päevas. „Muidu ei võinud üldse olla, niimoodi valutas! Terve selg, külg veel kõige hullemini.”
Pärast kuut nädalat tablettravi pidi Urve taas arsti juurde minema, et saada retsept uueks ravimikoguseks. Selle jättis ta aga tegemata. „Ma arvan, et see ravim on ikka nii mürgine, parem kannatan natuke,” arutleb ta. Ravim oli tal söögiisu ära võtnud ja samas kõhu punni ajanud, see kõrvaltoime oli ära märgitud ka infolehel. „Aga nagu öeldakse, et pole halba ilma heata – mul läks isu nii ära, et olen neli kilo alla võtnud!” lisab ta muiates.
Hiljem tekkis uus häda – nahk hakkas kohutavalt sügelema. „Terve selg ja kõht, ma olen ennast täitsa katki kraapinud, kärnad on peal,” tunnistab Urve. Sügelemine on teda vaevanud viimased paar nädalat. Natuke leiab ta leevendust ihupiimaga määrimisest. Seda hakkas ta kasutama kohe pärast villide ärakuivamist, sest nahk oli kuiv ja pinges.
Enne haigestumist polnud Urve vöötohatisest midagi kuulnud. Hiljem on ta tuttavatega rääkides teada saanud, et õige mitmed neist on seda põdenud. „Kui käisin esimest ravimit ostmas, siis apteeker ütles, et see on nii jube haigus, et tema teab inimest, kellel see kestis pool aastat!” lausub Urve. „Ainult kahest asjast ma aru ei saa: miks arst küsis, kas ma olen lapsena põdenud tuulerõugeid, ja kustkohast ma selle vöötohatise ometi sain – arst ütles, et see on viirushaigus!”
Viirus jääb organismi tuulerõugetega
Ida-Tallinna Keskhaigla dermatoveneroloog (naha- ja suguhaiguste arst) Ulvi Loite kinnitab, et vöötohatis ehk Herpes zoster on tõepoolest viirushaigus. „Seda tekitab Varicella zoster, sama viirus tekitab esmasel nakatumisel tuulerõugeid. Pärast nende läbipõdemist jääb viirus kuhugi närviganglioni ootama ja sobival hetkel, kui on immuunsüsteemi kerge nihe – see võib olla näiteks väga tugev füüsiline pingutus või väga tugev vaimne stress –, võib see vohama hakata. Ent siis ei teki enam üle keha tuulerõugetelaadset löövet, vaid ohatis vöötaoliselt ühe närvi innervatsioonialal,” selgitab ta.
