JUBA mitmendat korda tähistame 3. jaanuaril Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeva: Aastatel 1918—1920 peetud Vabadussõda on Eesti taasiseseisvumise järel põlu alt pääsenud ja erifondist välja saanud.
Kaks Vabadussõda ja nende ühine vaim
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tore, et oleme nii kaugele jõudnud, kuid kas pole meie suhtumine oma ajaloosse pisut lapsik? Miks on Vabadussõda ainus, millest rääkida on poliitkorrektne?
POOLTEIST aastat tagasi avasime Tallinnas Vabadussõja võidusamba. Juba kavand tekitas õigustatud küsimusi, kellele see sammas on püstitatud ja millist võitlust on mõeldud.
Kas sambal kujutatud vabadusristiga palutakse andestust ristikavaleridest sõjasangaritelt, kellele mõistis 1936. aastal 20 aastat vangistust seesama riik, mille eest nad olid võidelnud? Kas me mälestame 3. jaanuaril ka neid?
Või kas kõlbab süüdata selle monumendi juures küünal Eesti Vabadussõjalaste Liidu juhtide hulka kuulunud Vabaduseristi kavaleri, vangi mõistetud, sealt põgenenud ja hiljem kahtlastel asjaoludel — tõenäoliselt toonase režiimi käe läbi — hukkunud Artur Sirgu surmapäeval?
Millal julgeme rääkida kogu oma ajaloost? Või pole meid rahvusena olemaski? Kauni klaassamba seisund on pealtnäha sama sant kui Eesti vabadusvõitluse ajalugu. Alati on sõjamehed küll tublid olnud, kuid poliitikud asja vussi keeranud.
MEIE rahvuskaaslased tähistavad Kanadas iga aasta novembris Vabadussõja algust. Nõnda teevad need, kes Eesti teises, 1941.—1944. aastal peetud vabadussõjas hoidsid alal sedasama vaimu.
Kasutasin eeltoodud määratlust ja aastaarve veendumuses, et nii on õiglane nende Saksa sõjaväes võideldes oma isamaa vabaduse eest seisnud eestlaste suhtes. Sõjaajaloolane Hannes Walter on öelnud, et Eesti eest said võidelda ainult need, kelle püssitorud polnud suunatud oma riigi poole.
1934. aastal kinnitas Jüri Uluots Tartu ülikooli õigusteaduskonna professorina oma üliõpilastele, et Eestis pole põhiseaduslikku korda, vaid diktatuur. Aastakümme hiljem kuulutas ta välja üldmobilisatsiooni, et päästa see riik, mille isikukultust nautivad diktaatorid olid vahepeal maha mänginud.
Vabadussõjas oma eluga riskides võidelnute pojad panid omakorda elu kaalule teises vabadussõjas. Eesti riik kohtleb seda lahkuvat põlvkonda kui põlvepikku poisikesi. Tekib küsimus, kas meil polegi praegu seesama vaba Eesti, mille eest võideldi Sinimägedes?
See, et räägime 1918.—1920. aasta Vabadussõjast kui ainsast, sest nii on turvaline ja lubatud, pole üksnes veider ja häbematu, vaid ka väga mugav: ühtegi seal võidelnut pole enam elus. Keegi neist ei taha ühiskonnalt midagi saada ja surnud ei sea ühtki seisukohta kahtluse alla.
1941.—1944. aasta vabadusvõitlejad panevad veel visalt vastu. Neid, sõja küll kaotanuid, kuid rahvuse au ja väärikuse alal hoidnuid, kohtleb praegune Eesti Vabariik kui sohipoegi. Selmet tunnistada Eesti eest relvaga väljaastunud mehed ametlikult vabadusvõitlejateks, üritatakse nende suud sulgeda ja meeli vaigistada, tilgutades segaste fondide kaudu armetut toetusraha.
MEIE mõlemas vabadussõjas valitses üks ja seesama vaim ning kõiki sangareid tuleb mälestada õiglaselt. Tõe päevavalgele pääsemise eest jäävad vabadusvõitlust pidama kunagiste rindevõitlejate järeltulijad.