Lüganusel heina kasvanud ja nüüdseks mahajäetud surnuaiale on omasteta kadunukesi maetud juba alates Aa hooldekodu rajamisest, teadaolevalt on seal praegu umbes 240 hauda.
Kes on maetud Lüganusel keset heinamaad laiuvale kalmistule?
10. aprill 2016, 10:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees kirjutas sel nädalal Aa hooldekodu endisest kalmistust, mis on nüüdseks täiesti rohtu kasvanud. Vallavalitsusest öeldi Postimehele siis, et sellest saadi teada alles hiljuti ning kuna see asub valla maal, hakkab nüüd vallavalitsus seda hooldama.
Postimees püüdis selgust saada, kes on need inimesed, kes sinna maetud. Viimati maeti surnuaeda 2014. aastal, pärast seda vahetus hooldekodu pidaja ning uuele omanikule kalmistut üle ei andnud. Eelmise rentniku, OÜ Häcke juht Ilmar Köök oli üllatunud meedias kõlanud väitest, et vallavalitsusele tuli kalmistu olemasolu üllatusena. «See, et vald teeb suured silmad, on uskumatu, meil on aastaid selline suuline kokkulepe kehtinud ja oma eelarvest hoidsime seda korras: vahetasime riste, niitsime,» rääkis Köök.
Kas surnute matmine sinna ka ametlikult korrektne oli, et kahelnud Köök hetkekski: «See on juba aastakümneid enne meid surnuaed olnud, mis probleemi seal olla sai? Enne meid sinna maeti, maakond ja vald ei küsinud midagi,» rääkis ta.
Täpsemat infot maetute kohta teadis aastaid hooldekodu sekretärina töötanud, OÜ Häcke sekretär Ilona Lepsalu, kes oli ise kunagi surnuaeda maetute kaardistamise käsile võtnud. Ta käis surnuaial ringi ja püüdis tuvastada ning kaardile märkida võimalikult paljude kadunukeste nimed. See oli üpris keeruline: puuristid olid aja jooksul mädanenud, selle külge kinnitatud metallplaadikesed tuhmunud või oksüdeerunud ega olnud loetavad, mõned suisa koos kruvidega ristidest välja kukkunud. Mõni haud oli üldse ilma nimeta. «Mõni haud saigi kirja kui nimetu haud, mõnel ainult surnu nimi või ainult sünni ja surma aasta.»
Lepsalu luges oma koostatud plaani järgi kokku umbes 240 märgistatud hauda. «Minu koostatud surnuaiaplaanil olevad esimesed märgistatud hauad on aastast 1993, sellest ainult üks on nimeline haud, aastast 1994 on juba neli nimelist hauda. Varasemaid haudu polnud lihtsalt võimalik välja lugeda,» rääkis Lepsalu. Viimased hauad on aastast 2014.
Lepsalu pidas loogiliseks, et surnuaed on rajatud peatselt pärast Aa hooldekodu avamist 1924. aastal. Hiljem leidis ta Vikipeediast info, et see rajati 1938. aastal.
Kui OÜ Häcke hooldekodu pidas, maeti ka mõned omasteta surnud sinna. Kel olid sugulased, siis nende surnukehad viidi alati ära ja maeti oma perekonna poolt. «Maetute arv oli aastate lõikes küllaltki erinev. Näiteks 2014 maeti 9 inimest; 2013. aastal 10 inimest, aga 2012 kõigest 4 inimest. Algul oli puusärgi matus, hiljem, kui tuli kremeerimine, matsime urne.»
Arhiiv, kuhu Lepsalu kalmistule maetute nimed koos asukohaplaaniga kandis, on nüüd OÜ Häcke keldris. «Minul otsest kohustust seda plaani pidada ei olnud. Lihtsalt aeg-ajalt oli helistajaid-küsijaid, kes tahtsid tulla oma kauge sugulase või tuttava hauda vaatama. Nii ma siis otsustasingi hauad ära kaardistada. Võib-olla tegi seda ka keegi enne mind, kuid minuni need paberid tol momendil polnud jõudnud ja vanematest töötajatest ka keegi midagi sellest ei teadnud,» rääkis Lepsalu.
«Võib-olla ka sellepärast, et enamasti maeti sellele kalmistule ikkagi need, kellel polnud omakseid ning kaardistamist ei peetud tarvilikuks.»
On veel ka vana kalmistu
Rohtukasvanud ja piirdeta surnuaia kõrval on veel teinegi, vana surnuaed, arvatavasti 1920ndate teisest poolest. Sellel on piire ümber ja seisab metallriste. Kes sinna maetud on, pole hooldekodu töötajad uurinud. «Sealt pole juba ammu võimalik midagi välja lugeda,» nentis Lepsalu. Isegi hauakohti pole kõigi puhul võimalik eristada.
Ka Lepsalu mäletas suusõnalist kokkulepet maavalitsusega surnuaia hooldamiseks ja sinna matmiseks. «Osaühingule andis hooldekodukompleksi 2001. aastal rendile Ida-Viru maavalitsus, kellega oli ka suusõnaline kokkulepe olemas hoolealuste edasise matmise kohta hooldekodu surnuaiale.»
Vaid mõni aasta hiljem mõõtis Lüganuse vallavalitsuses hooldekodu maad ümber. «Mäletan ähmaselt juttu, et ka surnuaed pidi saama mõõdetud hooldekodu maade hulka, kuid tollase vallaametniku apsaka tõttu jäi see mingil põhjusel tegemata. Maamõõtmise vaiadki löödi maasse ja seal on nad vist tänapäevani. Edasisest asjade käigust ei tea me midagi, keegi meile infot selle kohta ei andnud,» nentis Lepsalu. «Seda imelikum tundub nüüd Lüganuse vallavalitsuse seisukoht, et nemad ei tea asjast midagi, samas kui nende ametniku vea tõttu jäi omal ajal surnuaia maatükk hooldekodu maade hulka mõõtmata,» imestas ta.