Tellijale
Rein Rebane: erakoolid ja riigikoolid - mitte ainult rahast (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rocca al Mare kooli üks asutajatest Rein Rebane vastab haridusminister Jürgen Ligile.
Esimesel ja ainukesel kohtumisel (nn arutelul) erakoolide esindajatega ütles haridusminister Jürgen Ligi kohe alustuseks välja oma kaks seisukohta: «Mulle on teie palgatud PR-firma teada ja arvestage sellega, et olen kestvussportlane ning võidan teid lõpuks niikuinii.» Sellised avasõnad kuuluvad tulevikus ilmselt arutelude avamise klassikasse.
Hr Ligi, need koolid, mille vanemad on loonud oma laste arengutingimuste mitmekesistamiseks, ja praegune võitlus nende püsimajäämise nimel, ei ole meie jaoks mitte pelgalt sport ja raha, vaid kannab palju laiemat kultuurimõõdet. Nagu näitas ka viimane Foorumi saade, olete te sportimisel üsna üksinda jäänud.
Rahast rääkides tuleks esmalt lahti seletada üks mõiste – riik –, millega selles debatis vastavalt vajadusele manipuleeritakse. Makse maksan ma Eesti vabariigile ja millises proportsioonis need maksud keskvalitsuse ja valdade vahel jaotuvad, ei ole minu kui Eesti kodaniku mõistes argumentatsiooniobjekt ehk keskvalitsus ja kohalik omavalitsus on maksumaksja jaoks ühtviisi riik.
Kui Eesti Vabariik 20. augustil 1991 taasiseseisvus, võis kogu maa ning sellele rahva poolt loodu lugeda eesti rahva omandiks, mida see ju sisuliselt oligi. Samal momendil oli vaja luua riik oma struktuuridega. Sellest saigi praegu vaidlusalune olukord alguse.
Riigi moodustamise hetkel võõrandas riik ainuvaldselt kõik koolihooned, õppevahendid, muud õpperajatised, kõikide koolide knowhow, õppekirjanduse, õpetajad, õpilased ja isegi nõukogudeaegse õppekava ning õppimis- ja inimkäsituse – ehk kõik selle, mis kuulus sel momendil eesti rahvale.
Eesti põhiseaduseni jõuti 1992. aasta 3. juulil ja sellega loodi sõnaselgelt õiguslik alus sellele, et koole saavad võrdselt luua ja pidada nii riik kui ka eraalgatus ehk kogukonnad. Võimalused olid seaduses võrdsed, aga vahendid enne seda juba ebavõrdselt jaotatud. Samas öeldakse ka, et põhiõigus ja -vastutus koolivalikul on lapsevanematel.
Seepärast tuli lapsevanematel, kogukondadel ja mõttekaaslastel, keda antud riiklik koolikorraldus kas maailmavaatelistel, pedagoogilistel, inimkäsituslikel, väärtuspõhistel vms põhjustel ei rahuldanud, osta maad ja ehitada koolimaju, rentida või osta ruumid koolipidamiseks, arendada välja muu vajalik taristu, soetada õppevahendid ja -raamatud, leida vastava õpetamisideoloogiaga õpetajad, töötada välja oma kooli kontseptsioon ning kogu see krempel veel iga päev töös hoida. Seda tegime ja tehakse ka praegu valdavalt lapsevanemate rahast ehk õppemaksust.
Loomulikult oli mõningaseks leevenduseks Riigikogu 2010. aastal vastu võetud seadus, et tekkelise ebavõrdsuse kompenseerimiseks katab riik osaliselt igapäevaseid halduskulusid. Ülejäänud kulude kompenseerimine jääb õppemaksu kanda, seepärast selline võimalus erakoolidele põhiseaduslikult jäetigi. Selles kontekstis on erakoolidele maksumaksja rahast tegevuskulude osaline katmine igati põhjendatud. Kahjuks on see põhjus praegusest debatist siiani välja jäänud ning jutuks ainult rahanumbrid, mitte nende tekkimise ja jaotamise loogika.
Ja kui mängu astus ainult raha, siis hakati kohe tõrjuma mõisteid – laps, alternatiivsed hariduslahendused, maailmavaatelised erisused, lastevanemate valiku- ja otsustusõigused, kodanikualgatus ja -ühiskond. Haridusministri sõnum on: «Teid ei ole meile enam vaja.»
Sarnast terminoloogiat ja tunnuseid kasutasid lähiajaloos totalitaarsed ühiskonnad. Praeguste haridusjuhtide eesmärgid kõlavad väga tuttavliku loosungina: «Pöörake oma vanematest ära, nende loodu ja nende valikud ei ole õiged – riik teab paremini!»
Võib juhtuda ja juhtubki, et erinevalt mõtlevaid inimesi on raskem valitseda ning ühikonnas toimuv hakkab detsentraliseeruma. Parem oleks aga ju tsentraliseerida, sest nii on kergem tappa kodanikualgatust, mida on ka liikumine «Avalikult haridusest».
Ma näengi suurimat ohtu järjepidevalt tsentraliseerimise poole liikumises. Üks selle tunnuseid on, et riigile olulistele kohtadele inimesi mitte ei valita, vaid määratakse. Kas keegi mäletab kedagi, kes mäletab kedagi, keda on kuhugi hiljuti valitud? Mina mäletan vaid ühte – Indrek Tarand europarlamenti.
Muidu arukad inimesed, aga Jürgen Ligi kindlas toetuskooris: riigikogu kultuurikomisjoni esimees Laine Randjärv – määratud; õiguskantsler Ülle Madise – määratud; riigikontrolör Alar Karis – määratud.