Sotsialistid maailma üles ehitamas

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Manic Street Preachers ajast, mil Richey Edwards veel kadunud polnud. Vasakult Richey Edwards, James Dean Bradfield, Nicky Wire, Sean Moore
Manic Street Preachers ajast, mil Richey Edwards veel kadunud polnud. Vasakult Richey Edwards, James Dean Bradfield, Nicky Wire, Sean Moore Foto: Erakogu

Walesi bändi Manic Street Preachersit teatakse praegu palju vähem kui 1990ndatel. Selle bändi tähendus ei ole aga ajas vähenenud. See oli muide ka esimene lääne bänd, kes esines Kuubal ja kohtus Fidel Castroga.

Esmaspäeval esinevad nad Tallinnas oma kontsertturneel, mille käigus mängitakse ära terve 20 aastat tagasi ilmunud plaat «Everything Must Go». See ei ole bändi loomingus murranguline mitte ainult muusika mõttes, vaid see on nende esimene plaat, mis sai tehtud pärast bändi «ideoloogilise juhi» Richey Edwardsi salapärast kadumist veebruari alguses 1995.

Bändi esimene plaat ilmus 1992 ja kandis nime «Generation Terrorists». See nimigi peegeldas imagot, mida bänd endast välja kiirata tahtis. Kui briti muusikaajakirjandust ja indie-tabeleid valitsesid tol ajal shoegaze-bändid, nagu My Bloody Valentine, Ride, Slowdive jne, keda iseloomustasid mürarikkad rännakud helidest rikastatud sisekosmoses ja väljapoolse suhtluse soovimatus või vaegus, oli Manic Street Preachers hoopis midagi muud: nad olid väljakutsuvalt poliitilised ja manifesteerivad. Nad vaatasid sulle otsa ja ütlesid, mida mõtlesid.

Endi kinnitusel võtsid nad eesmärgiks müüa «Generation Terroristsi» 16 miljonit koopiat ja pärast seda laiali minna. Kumbagi eesmärki ei teostatud, kuid eks altvedamine ole ka üks punkroki, mille traditsiooni bänd kandis, eetoseid. Eeskujudena mainisid nad USA bände, nagu näiteks Public Enemy ja Guns N’ Roses. Kui raadio-DJ Steve Lamacq uuris bändilt nende aususe, realness’i kohta, kraapis Richey Edwards intervjuu ajal endale noaga käevarrele kirja «4 Real». Kõik see töötas, äratas tähelepanu ja plaat jõudiski briti tabelis esikohale.

MSP vaatas USA poole, kuid tegi seda britilikult. Ameerika ja briti muusika või õigemini selle kajastamise osas muusikapressis kippus olema üks põhimõtteline erinevus – USA muusikat iseloomustas pigem suurus, otsekohesus, pragmaatilisus, kitsamalt öeldes rock, britte pigem pop- või indie-rock oma semiootiliste mängude, keel põses oleku, salapärastamise, maskeraadi või siseilmalisusega. Ameeriklasi lihtsus, britte keerulisus.

Manic Street Preachersi neli liiget, lisaks Edwardsile veel James Dean Bradfield, Sean Moore ja Nicky Wire, kasvasid Walesis asuvas 8500 elanikuga Blackwoodi-nimelises kaevanduslinnakeses. Nicky Wire on ühes paari aasta taguses intervjuus öelnud: «Praegu on bänditegemine valikuküsimus – sul on valida, kas teha bändi või minna näiteks Top Shopi müüjaks, meie puhul sellist valikut polnud, see oli elu ja surma küsimus.»

Et eluga väikelinnas toime tulla, pidid nad looma paralleelmaailma või «märgiimpeeriumi» ja muidugi sai see loodud muusikast, kirjandusest, muusikajakirjadest jne. MSP üks sümpaatsemaid omadusi ongi minu jaoks olnud selline iseõppijat iseloomustav ja sageli kontekstiväline name-dropping – kõik need lugematud intellektuaalsed toetuspunktid, kogu see intellektuaalne edevus ja pagas – Sontag, Camus, Kierkegaard, Nietzsche, Dostojevski, Mishima jne.

Tallinnas esitamisele tulev «Everything Must Go» andis bändile jälle edetabeliedu, «Generation Terroristsile» järgnenud «Gold Against The Soul» (1993) ja «Holy Bible» (1994) selles osas nii hästi ei edenenud ja tegelesid pigem fännibaasi võõrutamisega. Plaat koosnes lugudest, mis haarasid kaasa ja jäid meelde. Ehkki «Everything Must Go» sisaldas veel üksjagu Richey Edwardsi osalusel valminud materjali, võiks kujundlikumalt väljendudes öelda, et mees kadus koos oma deemonitega ja andis bändile jälle publiku tagasi.

Kaks albumi suuremat hitti olid «A Design For Life» ja «Kevin Carter». «A Design For Life» võttis nagu sotsialistidele kohane tegeleda klassikonflikti ja töölisklassi küsimustega ning laenas oma nime Joy Divisioni kunagiselt EP-lt, «Kevin Carter» räägib Pulitzeri preemia võitnud samanimelisest fotograafist, kes pälvis preemia oma ülesvõtete eest Lõuna-Aafrikas praktiseeritud brutaalsest piinamis- ja tapmismeetodist, mille käigus suruti ohvri keha ümber bensiini täis valatud autokumm ja süüdati see põlema.

Kevin Carter pildistas neid juhtumeid, kuid hakkas pärast seda üha enam küsima, kas seda aktsiooni ei viida läbi mitte sellepärast, et meedia seda kajastab, ja kas sellisena ei ole ka tema selles kõiges natuke süüdi. Need küsimused lõppesid Kevin Carteri enesetapuga. Manic Street Preachersi lugu sisaldab muu hulgas väga catchy’t Sean Moore’i mängitud trompetipartiid, mis paljuski selle loo ka teeb.

«Everything Must Go» on tähtis plaat ja selle taasesitamine Nordea Kontserdimajas märkimisväärne sündmus, mida õnneks ei saa pidada ka retro- või nostalgiatööstuse osaks ainuüksi sel lihtsal ja tautoloogilisel põhjusel, et ta seda ei ole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles