Siim Kallas teatas valmisolekust kandideerida presidendiks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Euroopa Komisjoni endine asepresident, Reformierakonna auesimees Siim Kallas pidas laupäeval Tallinnas rahvusooper Estonia kammersaalis kõne, milles ta teatas ametlikult enda valmisolekust kandideerida Eesti presidendiks.

Kallas ütles oma kõnes, et on valmis presidendiks kandideerima, kui teda esitatakse. Kallase sõnul on tal motivatsioon kandideerida presidendiks, kuna ta tahab mõjutada Eesti tulevikku nii palju, kui see on võimalik.

«Minult küsitakse – miks tahate kandideerida Eesti presidendiks? Vastan – mul on sügavalt isiklik põhjus. Minu lapselapsed on täna õpilased. Homme valivad nad oma elutee. Nad valivad, kus on kõige parem töötada ja elada. Ma tahan, et neil oleks 25 aasta pärast selge valik – kõige parem koht elamiseks on Eesti, minu kodumaa. Ma tahan Eesti poliitikat mõjutada nii palju kui võimalik, et 25 aasta pärast oleks Eesti maa, kus on hea elada, kus on vilgas majandustegevus, kus on rahvast teatrites, kontserdisaalides. Kus meie ajaloolised linnad pole õhtuti tühjad ja pimedad muuseumid, vaid elavad ja sumisevad elukohad,» ütles Kallas.

Kallase sõnul ta ei taha, et tema kodumaa oleks 25 aasta pärast üksildane, kuri, vaene, mahajäänud.

Reformierakonna võimaliku presidendikandidaadina nimetatud välisminister Marina Kaljuranda tänasel üritusel kohal ei olnud. Kaljurand ütles sellel nädalal ETV saates «Ringvaade», et ta ei ole Kallaselt kutset saanud ja niiöelda kontvõõrana ei soovi ta tema kõnet kohapeale kuulama minna.

Postimees avaldab Siim Kallase kõne täismahus

Miks peaks üks pensionieas inimene ikka veel tahtma mõjutada Eesti tulevikku? Miks – kui ta ise võib oma senise eluga rahul olla ega ole ka olevikus tema enda jaoks närivaid muresid? Vastus on lihtne – sellel inimesel on lapsed ja lapselapsed, keda ta väga armastab. Ta tahaks väga, et ka nende põlvkond elaks rahus ja vabadustes.

Presidendivalimised Eestis toimuvad mõni kuu pärast Suurbritannia otsust Euroopa Liidus osalemise üle. Nad toimuvad paar kuud enne Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi. Nad toimuvad umbes aasta enne Prantsuse presidendi- ja Saksamaa üldvalimisi. Pärast neid sündmusi võib maailm olla hoopis teistsugune. Ta võib olla ka palju halvem. Me ei taha tunda võimaliku poliitilise üksinduse jäist hingust.

Kui mina õppisin keskkoolis (lõpetasin 1967), oli Eestis noori 40 protsenti rohkem kui täna.

Pole tarvis statistikaameti täpseid numbreid nägemaks, et noori jääb rahva hulgas järjest vähemaks.

Statistikaameti viimase aja ülevaated räägivad madalast majanduskasvust, kapitali kogumahutuse vähenemisest. Eesti Panga andmed näitavad välismaiste otseinvesteeringute vähenemist.

25 aastat tagasi osalesime koos Venemaaga külma sõja lõpetamisel. Täna on meie naabruses hoopis teistsugune Venemaa.

Eestil on läinud väga hästi

Meil on imeliselt hästi läinud. Kui palju ilusaid maju on taasiseseisvumise ajal ehitatud! Kui palju kultuurikeskusi, spordisaale, kui palju korda tehtud koole, kui palju uusi elumaju! Kui palju hästi korda tehtud maanteid. Võrdluseks – 50 nõukogude aasta jooksul ehitati Viljandis vaid üks uus toidupood. Aga selle eest oli palju raketibaase. Ja liikumisvabadus! Vanasti saime vabalt sõita Krimmi ja mitte ühessegi välisriiki. Täna saame vabalt sõita kogu maailma, tõsi küll, mitte Krimmi.

Kultuurielu on vilkam kui kunagi varem. Nii palju teatreid, teatrietendusi, kontserte, avaldatud eestikeelseid raamatuid pole kunagi varem olnud.

Inimesed on oma eluga Eestis üsna rahul. Rahul ollakse ka oma riigiga. Eriti hästi suhtuvad oma kodumaasse need, kes on kogenud elu mujal. Ärikeskkond on Eestis hea, seda tunnistavad välisinvestorid, seda näitavad rohkearvulised rahvusvahelised indikaatorid.

Riiklikult reguleeritud majandus viib korruptsioonini

Öeldakse, et Eesti on valmis. Majandusinimesed teavad, et iga asi, mis on valmis, hakkab lagunema, kulub.

«Paigalseis, seltsimehed, on tagasiminek,» ütles Ants Lauteri mängitud tegelane kultusfilmis «Mehed ei nuta».

Suur Tšehhi kirjanik Milan Kundera kirjutas pärast 1968. aasta masendust: «Igal rahval on omad ärkamise ja uinumise ajad. Ainult et väikese rahva uinumine erineb suure rahva uinumisest. Väike rahvas võib uinuda igaveseks.»

Tundub, et Euroopa Liidu tegemised on meid justkui ära tüüdanud. Muudkui võistleme teravmeelitsemises. Räägime Euroopast kolmandas isikus. Nemad seal – nõrgad välispoliitikas, nemad – nõrgad otsustamises. 25 aastat tagasi nägime vaeva, et saada osaks Euroopast.

Täna oleme harjunud, et Euroopa on osa meist. Me oleme harjunud sõnavabadusega, me oleme harjunud inimeste vaba liikumisega, õigusriigiga. Me oleme harjunud, et osaleme Euroopa ülesehitusprojektides, oleme harjunud Euroopa toetusega meie kultuurile, teadusele, põllumajandusele. Me oleme harjunud ja omaks võtnud Euroopa suhtumise inimesse, alates surmanuhtluse eitamisest, inimõigustest, hädasolijate aitamisest, lõpetades kristliku ligimesearmastusega, mis on tegelikult inimesse suhtumise aluseks.

Euroopa Liidu nõrgenemine (või võimalik jagunemine) toob kaasa riikidevaheliste kahepoolsete kokkulepete tähtsuse tõusu. Alates 1957. aastast on Venemaa (siis Nõukogude Liit) pidanud talumatuks Euroopa rahvaste vabatahtlikku ühendumist Euroopa Liiduks. Ta on igati vältinud kõiki kokkuleppeid, mis sõlmitaks Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Ikka on ta eelistanud asju ajada liikmesriikidega eraldi, lüües lõhesid nende vahele, eelistades sõbralikumaid. See meeldib paljudele ka Euroopa riikide koridorides. Balti riigid ei suutnud enne II maailmasõda milleski olulises omavahel kokku leppida. Raske on kokku leppida tänagi. Suur ühisprojekt – Rail Baltic – on töös eelkõige  seetõttu, et see on üleeuroopaline kõrge prioriteediga projekt.

Eesti rahva muinasjuttudes leiab kangelane peidetud potitäie kuldrahasid ilma selleks palju vaeva nägemata, mingite kavalate trikkidega. Ärme usume muinasjutte!

Majandust viib edasi inimeste algatusvõime, töökus ja kohusetunne. Kõik, mis neid tegureid toetab, viib meid edasi.

Keelamine, reguleerimine, kontrollimine, käskimine, ümberjaotamine ja võrdsustamine majandust edasi ei vii.

Sagenevad  üleskutsed senine majanduspoliitika radikaalselt ümber hinnata. Tahetakse suurendada riigi rolli majanduses, usutakse, et ümberjaotamise suurendamine teeb meid kõiki ühtlaselt rikkamaks. Soovitakse lahku lüüa Euroopa Liidu Venemaa sanktsioonide poliitikast, arvates ekslikult, et see parandab meie olukorda ja selle eest ei tule maksta kõrget hinda nii poliitikas kui majanduses. Süüdistatakse loomulikult Eesti valitsust. Kutsutakse üles hädas olevaid majandusharusid protektsionistlike meetoditega kaitsma. Pidevalt esitatakse vaateid, et eelarve tasakaalu hoidmine on üks mõttetu kapriis.

Kõik see on lühinägelik. Praeguste raskuste ületamiseks on vaja minna valitud teed edasi, mitte peatuda. Pole põhimõttelisi alternatiive. On vaja otsida uusi võimalusi, mis põhinevad senitehtul.

Majanduskasv tuleb töö ja kapitali koostöös. Ma vajame täna erakapitali oluliselt suuremat juurdevoolu, suuremat eraalgatust. See pani meie majanduse 25 aastat tagasi liikuma, see viib meid ka edasi.

Ma rõhutan vajadust laiendada erasektori võimalusi majanduses. Majandussuhted eraomandile põhinevas majanduses on põhimõtteliselt vabad kokkulepped vabade partnerite vahel. Pole paremat majanduskorraldust inimeste algatusvõime toetamiseks. Riiklik ettevõtlus, kuitahes veetlev see ka ei tunduks mingite emotsionaalsete ja lühiajaliste probleemide lahendusena, jõuab lõpuks paratamatult korruptsiooni, seisakusse, bürokraatiasse.

Kui vaatame tagasi ja otsime sealt liikumapanevaid jõude, ei tähenda see, et me ei näeks seda tohutut murrangut, mis on aset leidnud viimase 25 aasta jooksul tänu informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia arengule. Suurt edu on võimalik saavutada globaalsete toodetega. Digimaailm on kõikjal, selle haldamine on võti tulevikku. Digimaailm on muutnud ja muudab veelgi radikaalselt kõiki seniseid ärimudeleid. Näiteks transpordiäri on täna eelkõige mitte niivõrd inimeste ja kaupade siirdamine, kuivõrd andmete siirdamine, analüüsimine ja kasutamine. Intelligentsed transpordisüsteemid, mis tuginevad e-lahendustele, on ülemaailmse transpordi arengu peamine mootor. Vajalike toodete arendamist ei sega riigipiirid.

Enne teist maailmasõda ehitati Eestis ka sõiduautosid. Täna on raske ette kujutada, et sõiduautode valmistamisega võiks jõuda maailmaturule, tuua olulist rikkust Eestisse. Digitoote müügil pole õigupoolest muid takistusi kui toote enda kvaliteet. Tulevikus esitab e-maailma tormiline areng meile uusi väljakutseid.

Esiteks, mis saab olema e-ärimaailma ja riigi suhe? Tänased riigipiirid on digituru takistuseks. Kuidas osalevad globaalse digiäri tulud ühiskonna ühiste kulude katmises? Eesti rahakotti on tulnud tulud, mida peaksime suutma siin hoida.

Teiseks, hariduse muutumine rahvusvaheliseks, nii sisu kui ka ühildumise osas muu maailmaga. Meie lapsed peavad saama hariduse, millega läbi lüüa ka rahvusvahelises konkurentsis. Ning Eestis peab laienema koolide võrk, kus saab haridust vastavalt rahvusvahelistele standarditele ja vajadusel inglise keeles.

Eesti ei tohi olla liitlaste jaoks probleem

Tähelepanelik vaatleja jälgib valimisdiskussiooni Ameerika Ühendriikides. Kõlab üleskutse vähendada (oluliselt) USA panustamist julgeoleku tagamisse välismaal, sealhulgas Euroopas. Selliseid meeleolusid on sealpool ookeani alati olnud, aga USA ustavus oma liitlaskohustustele pole kunagi kõikunud. Õige on aga üleskutse liitlastele, sh meile, materiaalselt ise rohkem panustada oma julgeoleku tagamisse, mitte ainult kaitsejõududesse, vaid ka sisejulgeolekujõududesse.

Me ei tohi olla oma liitlaste jaoks probleem, me peame olema osa lahendusest.

Euroopa vajab uut sisejulgeoleku kontseptsiooni

Terroristide edu viimastel aastatel Euroopas, samuti rände ohjamise probleemid nõuavad sisejulgeoleku uut kontseptsiooni. Väärtuste ja vabaduste kaitsmine vajab ka jõudu. Rahvameeleavaldused terroriaktide hukkamõistmiseks on muljetavaldavad. Aga kui läheb julgeoleku tõhustamiseks vajalike abinõude arutamiseks, siis on Euroopas teinekord tunne, et hoopis terrorist on ohver ja tapetud inimesed süüdi selles, et nad andsid võimaluse hirmsaks veretööks. Kõige tähtsam inimõigus, mida tuleb kaitsta, on meie kõigi õigus elule, õigus mitte tapetud saada fanaatiku poolt. Vaja on tasakaalu andmekaitse, inimõiguste ja julgeoleku huvide vahel.

Venemaa demokratiseerumist ei tasu oodata

Meie suur naaber Venemaa on raskustes. Mida toob tulevik meie suhetes? 25 aastat tagasi hakkas Venemaa osalema 8 juhtiva riigi tippkohtumisel. Euroopa Liidu juhtidega peeti regulaarseid tippkohtumisi. Need on lõppenud. Venemaa on rahvusvahelises isolatsioonis. Märkimisväärselt on halvenenud elanike majanduslik olukord. Etnilised venelased tunnevad ennast Venemaal üha ebaturvalisemalt – majandus, rahvastikuprotsessid, Põhja-Kaukaasia pinged.

Venemaa poliitika oma naabrite suhtes on kummaline. Viimaste aegade poliitika tagajärjeks on katastroofilises olukorras olevad ja ülalpeetavad Abhaasia, Transnistria, Lõuna-Osseetia, nüüd ka Ida-Ukraina oblastid, ja teiselt poolt leppimatult vaenulikuks tehtud Ukraina, Gruusia ja teised piiriäärsed rahvad.

Kummaline on ka see, et Venemaa pole teinud õieti mingeid katseid naabrite hulgas sõpru võita, neid positiivselt võluda.

Venemaa demokratiseerumist ei ole mõtet oodata. Küll aga tuleb karta ebakindluse süvenemist Venemaal.

Venemaa ajaloo üks murrangulisi hetki oli «akna murdmine Läänemerele», Läänemere idakalda vallutamine ja Peterburi rajamine. Ida pool olid mongolid, lääne pool imetletud tsivilisatsioon. Täna on see aken suletud. Meie pole seda akent sulgenud. Me tahaksime olla see aken, tingimusel, et me oleme vaba ja iseseisev riik, kes otsustab ise oma saatuse üle. Välisinvesteeringud on meile tulnud põhiliselt Euroopast. Aga kas me ei võiks olla aken Euroopasse ka nendele Vene ettevõtjatele, kes jagavad meie väärtusi ja keda ahistab Venemaa ärikeskkond?

Me kasutaksime hea meelega oma lähedust Peterburile, mis aitas 19. sajandil eestlaste jõukust kasvatada. Täna on küsimus erinevates väärtustes siin- ja sealpool piiri. Ja väärtustes ei saa teha hinnaalandusi. Kuveidi annekteerimist maailm ei andestanud. Maailm ei ole leppinud ka Araabia riikide territooriumide okupeerimisega Iisraeli poolt. Rahu hinnaks Egiptusega oli okupeeritud Siinai poolsaare tagastamine Egiptusele. Maailm ei saa leppida Krimmi annekteerimise ja Venemaa agressiooniga Gruusias ja Ukrainas.

Piirilepe on Eestile julgeolekupoliitiliselt hädavajalik

Meie avalikkus käsitleb piirileppe puudumist Venemaaga üsna ükskõikselt. Poliitikud kardavad ja väldivad seda teemat. Olen alati olnud seisukohal, et piirilepe Venemaaga on meile julgeolekupoliitiliselt hädavajalik. Seni, kuni seda pole, on võimalik väita, et me tahame tänase Venemaa küljest ühte osa endale saada, et meil on territoriaalsed pretensioonid. Helmut Kohl tunnistas Saksamaa Liitvabariigi nimel Oder-Neisse piiri, teiste sõnadega suure osa Saksamaa kuulumist tänase Poola koosseisu. Selle taga oli Saksamaa taasühinemise tunnustamine maailma riikide poolt. 1991 tunnistas Venemaa nõukogudeaegsete liiduvabariikide piiride puutumatust, näiteks ei nõudnud ta Kasahstanilt suurte ajalooliselt venelastega asustatud alade loovutamist, vastupidiselt Aleksander Solženitsõni kontseptsioonile ja soovitustele.

Venelaste identiteedile üles ehitatud erakonna teke oleks julgeolekuoht

Tugevuse väljapoole loome me tugevusega sees. Selleks, et olla välispoliitiliselt tugev, peab olema tugev sisepoliitiliselt. Meie julgeoleku võti on meie käes.

Minult on küllap sadu kordi välismaal küsitud, kas arvukas vene päritoluga vähemus on Eesti jaoks probleem. Olen vastanud, et see ei ole probleem, kõik on hästi.

Seda ei usu keegi.

Meil elab tugevama või  nõrgema vene seotusega ca 330000 inimest. See on väga suur number. Kas see on osa Eesti kui terviku potentsiaalist? Kas Ida-Virumaa on meie rikkus või meie probleem?

Meie kodumaa annab täna inimestele suurema turvalisuse, parema majandusliku heaolu, avatuse muu maailmaga. Pole ju paha. Mitmes Euroopa riigis on teravnenud suhted eri rahvusrühmade vahel. Belgia, Hispaania, Suurbritannia. Kui kellelgi õnnestub provotseerida konflikte erineva etnilise identiteediga kodanike gruppide vahel, on sellel rasked tagajärjed.

Täna pole meil keelelisel ega etnilisel alusel moodustatud erakondi, kelle ainsaks eesmärgiks on keelelise või etnilise identiteedi eest võitlemine. Mida selline jagunemine kaasa toob, võib näha näiteks Belgias, kus see rakendus aastal 1978.

Lähemal ajal ei saa välistada, et Eestis tekib uus poliitiline jõud, mis baseerub niinimetatud venekeelse Eesti identiteedil. Ei saa alahinnata ohtu, mis tekib sellise jõu vastandumisel Eesti marurahvuslusele. Nad hakkavad teineteist vastastikku üles kütma. Poliitilised lahendused sellise vastasseisu ärahoidmiseks peavad olema pragmaatilised ja toetuma kodanike kaasamisele. Ärme peidame pead liiva alla. Ärme alustame tegevust probleemide eitamisest.

Eesti ajaloost on teada, et vanadel aegadel peitsid eestlased end soosaartel. Soosaartele viisid salajased veelaused palkteed, mida teadsid ainult vähesed. Selleks, et võõrad – peninukid, ristirüütlid meid üles ei leiaks. Palju kohalikku elanikkonda pääses rüüstamisest ja tapmisest.  

Soosaarte kõrval arenes linn, näiteks hansalinn Tallinn. Linnas oli palju rahvast tihedalt koos, oli palju võõraid, oli palju rändureid, palju kurjategijaid. Oli ka palju raha ja rikkust, rändurid tõid uusi asju, moodsaid teadmisi, uusi ahvatlusi. Linn kasvas ja arenes kiiresti. Hansalinn Tallinn oli vaba ühiskond, võib-olla üks kõige vabam ühiskond, mis enne tänast on Eestis eksisteerinud.

Hansalinna Tallinn raad (sakslased) rakendas jõulisi abinõusid elanikkonna kasvatamiseks, inimeste (eestlaste) värbamiseks maalt. Ühte ettevõtjat ähvardati karistada, kui ta keeldus eestlast tööle võtmast. Võib arvata, et kultuurilised erinevused sisse rändavate eestlaste ja linna ülemkihi (sakslaste) vahel olid märkimisväärsed, aga see ei takistanud linna kasvu.

Eesti on taasiseseisvumise järel valinud avatuse. Täna on järjekordne hetk otsustamiseks, kas me läheme edasi soosaare või linna ideoloogiaga. Mõlemal on omad võlud, mõlemal on omad miinused.

Kõik kodanikud on Eesti jaoks suur väärtus

Kui oleme avatud, tähendab see nii sisse- kui väljarännet. Meie rahvaarvu kahanemise prognoos toetub sellele, et meie rahvastikupoliitikas midagi ei muutu.

Kas tõesti usub keegi, et on mingi imerelv, et tõsta Eesti elanike sündivus Aafrika tasemele?

Rahvastikupoliitikale takistab rahulikult ja pragmaatiliselt otsa vaatamast mineviku suur trauma. 600 000 immigranti asustati nõukogude ajal Eestisse, meie, kohalike elanike tahtest hoolimata.

Kui me tahame rahvastikupoliitikat muuta, siis ei piisa ainult sisserände soosimisest. Ajutised elanikud ei loo püsiva kasvu alust ega suurenda ka turvatunnet. Võti on kodakondsuspoliitikas. 1992–2015 kasvas meie kodanikkond 158 500 naturaliseerunud inimese võrra. Kodanikuks saamine, ärme unustame, eeldab tahtmist, Eesti riigi tunnustamist ja keeleoskust. Meil on küllalt silmapaistvaid näiteid teise rahvusliku päritoluga inimestest, kellest on saanud tõelised Eesti patrioodid.

104 000 Eesti kodanikku elab välismaal. Peale nende hulk inimesi, kelle lastel on üks vanematest välisriigi kodanik. Kas me oleme teinud piisavalt, et need inimesed tunneksid end Eesti inimestena? Arvan, et mitte. Aga nad on ju «omad» inimesed. Me ei taha, et nad Eestist tasapisi kaugeneksid.

Meie poliitika peab toetama Eesti kodanikkonna kasvu. Selleks ei pea tegema hinnaalandusi ei keele- ega lojaalsusnõuetes.  

Jean Monnet ütles 1940. aastal oma kaasmaalastele, prantslastele – Inglismaa võidab sõja, aga Prantsusmaa mitte. Sest Inglismaal on sõda iga põlvepikkuse poisikese asi, Prantsusmaal on sõda vaid valitsuse mure.

Kas rahvas on mass? Kellest vajadusel tekitada interneti abiga rünnakrühmlased, vajadusel aga vaikiv ja ükskõikne kogum?  

Ühiskond on võrgustik, kude, mille sõlmedes on inimesed, kes otsustavad ja kes vastutavad. Need on õpetajad, arstid, politseinikud, kohtunikud, väepealikud, ärijuhid, omavalitsusjuhid, poliitilised juhid. Need inimesed peavad tundma ühiskonna usaldust.

Selleks, et vastu pidada oleviku ja tuleviku tormituultes, on vaja, et kõik ühiskonna koe sõlmed oleksid tugevad.

Ühiskond peab toetama otsuseid langetavaid inimesi

Koolidirektorite autoriteeti õõnestatakse. Ometi on koolidirektor üks ühiskonna alustala, kelle korraldusi ei saa vaidlustada.

Kes kaitseb õpetajat?

Arstid teevad inimeste elu ja surma üle otsuseid. Tagajärjed võivad olla mitmesugused, ka väga halvad. Kes kaitseb arste? Võib olla kriitilisi arvamusi Eesti tervishoiusüsteemi kohta (minul on), aga mul pole mingit kahtlust Eesti arstide pädevuses ega eetikas. Arstide tegevust ei saa segada nõiajaht.

Politseinik peab vajadusel kasutama jõudu. Kui vaja, siis ei saa kõhelda. Politseinikke peab nende töös kaitsma.

Ühiskond peab toetama inimesi, kes langetavad otsuseid, teevad valikuid teiste jaoks ja ka nende eest vastutavad. Ühiskonnas ei saa domineerida need inimesed, kes millegi eest ei vastuta.

Rahvas ju valib tegelikult kogu aeg. Ta valib omavalitsusjuhid, valla-, küla- ja tulevikus ka kogukonnavanemad, valib ettevõtted, kuhu tööle minna ja kelle kaupu osta, valides sellega ka edukateks osutuvad majandustegelased, valib ühiskondlike rühmade, ka kõige väiksemate, juhid. Teadlased valivad akadeemikuid, ülikoolid valivad rektoreid. Kirikujuhid on koguduste poolt valitud. Ametiühinguid juhivad valitud inimesed. Lapsevanemad valivad koole, kuhu oma lapsi õppima saata. Inimesed valivad ka arvamusliidreid, kultuuritegelasi, keda uskuda. Riigi usaldusväärsus, tema kodanike omanikutunne toetub nendele inimestele ja nende valikutele.

Erakondade mainet saab parandada

Eesti on parlamentaarne vabariik. Me oleme kehtiva põhiseaduse alusel valinud seitse riigikogu koosseisu. Lähema 25 aasta jooksul valime veel kuus koosseisu. Võiks oletada, et aeg toob poliitilisse otsustusse rohkem kogemusi, rohkem riigivalitsemisteadmisi, rohkem küpsust. Tegelikult pole riigikogu autoriteet sugugi suurenenud. Kodanike pettumus parlamendi toimimisvõimekuses on kasvanud. Miks on see nii?

Ligi 30 aastat tagasi kuulutas erakondade tekkimine tõelise demokraatia sündi Eestis. See innustas paljusid inimesi osalema poliitikas. Täna on erakonda kuulumine justkui midagi kahtlast, midagi peaaegu ebaseaduslikku. Korralik inimene on uhke, et ta ei kuulu erakonda. Kõige parem poliitik on see, kes ei kuulu erakonda. Veel parem on see poliitik, kes polegi üldse poliitik. Ameerika president John Kennedy on öelnud, et kõik emad unistavad, et nende pojast saab president, kuid ta ei peaks vahepeal olema poliitik.

Kõige esimene asi, mida ründavad need, kes tahavad kõigutada demokraatlikku korda, on erakonnad.

Erakondade mainet saab parandada. Kaasajastades reeglid ja praktika.

Poliitikud peaksid alati suutma demokraatiat, sealhulgas parlamentaarset demokraatiat, mille osaks on erakonnad, kaitsta. Seda peab tegema ka vabariigi president. Kaitsta on vaja süsteemi, mitte iga poliitikut või erakonda eraldi. Tegelikkuses ühinevad poliitikud sageli demokraatiavastaste ühendkooriga, rünnates poliitikat ja demokraatiat, soovides populistidele meeldida. Ise tulistame endale jalga.

Demokraatia seab olulisi piiranguid demokraatia pooldajatele ja annab olulisi võimalusi demokraatia vastastele.  

Uute reeglite ja keeldude kehtestamine ei ole lahendus

Kui suured on sotsiaalsed pinged, mis Eestit võivad nõrgestada? Me elame palju paremini kui 25 aastat tagasi. Samas on sotsiaalsete vastuolude kasv alati ohtlik. Võimalike sotsiaalsete konfliktide ennetamisel ei saa kunagi olla liiga valvas. Rohkem kui 20 aastat tagasi võrdles üks minu Soome sõber Eesti ja Soome hoiakuid hoolivuses. Ta ütles: Soome hoiak viimaste aastakümnete jooksul on olnud – sõpra ei jäeta maha, Eesti hoiak on, et sõbrale ei jäeta midagi. Täna ei tohi see olla tõsi.

Ühiskonna eri huvide arvestamises on oluline koht sotsiaalsel dialoogil. See sõna on ära leierdatud, mõjub võltsilt. Ja Euroopas ongi suur osa sotsiaalsest dialoogist võlts. Pole mingit dialoogi. Samas – Saksamaa majanduse edu on olnud seotud piisavalt hästi korraldatud sotsiaalse dialoogiga. Tegelik on sotsiaalne kokkulepe, milles osapooltel on nii õigused kui ka kohustused, suur väärtus.

Meie sotsiaalpoliitikas nähakse probleemide lahendusi järjest innukamas uute reeglite ja keeldude kehtestamises.

Mulle ei meeldi riik, mis tahab mind pidevalt vägisi õnnelikuks teha!

Me läheme enesekiitmisega liiale. Kinnitame endale, kui head me oleme, kui tublid, kui innovatiivsed, kui suured. Ärme elame illusioonides. Ärme kihutame ennast üles kinnitades, et oleme maailma parimad ja väga tähtsad. Ärme kannatame ka alaväärsuskompleksi all, ärme vajume kergesti musta masendusse. Olgem pisut rohkem pragmaatilised. Võtame asju nii, nagu need on. Tegutseme rahulikult parimaid mooduseid valides, mõtleme iseenda, oma pere, oma laste ja lastelaste oleviku ja tuleviku peale. Prohvetid toovad õnnetust, pragmaatikud viivad elu edasi. Umbes nii on öelnud Henry Kissinger.

Minult küsitakse – miks tahate kandideerida Eesti presidendiks? Vastan – mul on sügavalt isiklik põhjus. Minu lapselapsed on täna õpilased. Homme valivad nad oma elutee. Nad valivad, kus on kõige parem töötada ja elada. Ma tahan, et neil oleks 25 aasta pärast selge valik – kõige parem koht elamiseks on Eesti, minu kodumaa. Ma tahan Eesti poliitikat mõjutada nii palju kui võimalik, et 25 aasta pärast oleks Eesti maa, kus on hea elada, kus on vilgas majandustegevus, kus on rahvast teatrites, kontserdisaalides. Kus meie ajaloolised linnad pole õhtuti tühjad ja pimedad muuseumid, vaid elavad ja sumisevad elukohad.  

Ma mõtlen tuleviku peale. See on minu laste ja lastelaste tulevik.

Ma ei taha, et minu kodumaa oleks 25 aasta pärast üksildane, kuri, vaene, mahajäänud.

Elu läheb edasi. Homme on ka päev. Tänased riskid ja hirmud lähevad mööda. Nende maandamiseks ei piisa vaid ilusatest sõnadest. Mõnikord on vaja laia ühiskondlikku koostööd, mõnikord on vaja konsensust. Ajaloos on Eesti paljud suured otsused teinud konsensusega. Vabariigi presidendil on võimalus erinevate jõudude koostööd korraldada.

Vanadel aegadel (ja mõnes riigis ka tänapäeval) peeti programmkõnesid, mis kestsid kuus tundi, selleks, et kõigest rääkida. Minu kõne ei suuda kindlasti katta kõiki teemasid, millest on vaja rääkida ja millest ma ise tahaksin rääkida. Loodetavasti tuleb ulatuslikuks väitluseks võimalus edaspidi. Kutsun Eesti erakondi võimalikult peatselt välja käima oma kandidaadi Vabariigi Presidendi kohale. Siis saame tõesti sisuliselt väidelda.

Mene üle silla, kui oled silla juure joudand. 

--------------------

Kallas kutsus Estonia kammersaali oma pöördumist kuulama kohalike omavalitsuste juhte, erinevate erakondade poliitikuid, ettevõtjaid ning arvamusliidreid.

Kõne oli presidendivalimiste avapauk, misjärel Kallas ise ootab avalikke debatte Eesti ja maailma hetkeolukorra mõtestamisel. Pärast Estonias toimuvat üritust soovib Kallas kohtuda ka parlamendierakondade esindajatega.

Ühtlasi teatas Kallas Eesti Rahvuskultuuri Fondi allfondi loomisest, mille eesmärk on toetada kogukondlikku kultuuri.

Tagasi üles