Kavandatava eelnõu kohaselt kaovad lasteaedades sõimerühmad ja need asendatakse lastehoiuga. Jääb omavalitsuse otsustada, kas sõimeealistele palgata lasteaiaõpetaja või lapsehoidja. Kokkuhoiu kasutegur on küsitav, leiab ajakirjanik Tiia Kõnnussaar.
Tellijale
Tiia Kõnnussaar: kas kokkuhoid laste pealt teeb meid rikkaks? (21)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks mälupilt sügisese Emajõe äärest. Neoonrohelistes vestides inimesehakatised, paarikaupa hanereas, tatsavad Emajõe promenaadil. Nii umbes pooleteise-kahesed, kui silmaga hinnata, kokku oma tosin last. Lapsukesed on segaduses ja kohkunud, vahivad ereda päikese käes ringi ega ole eriti innukad kõndima; ilmselt neid alles harjutatakse rühmas käimisega.
Mudilasi saadab kaks täiskasvanut, kas õpetajat või hoidjat, ei oska pealtnäha eristada. Üks neist kummardab toppama jäänud põngerja kohale ning kurjustab temaga: tüdinult, ärritunult, sellise tooniga, millega ükski täiskasvanud inimene ei lubaks endaga rääkida. Pealtvaataja süda tõmbub kurbusest kokku.
Meie tänapäevases ühiskonnas peab iga lapsevanem varem või hiljem oma järeltulija hingevärinal lasteaeda või -hoidu jätma. See ei ole väike asi, milliste omadustega professionaalide hoolde me oma kõige õrnemas eas lapsed usaldame. Päris pisikestele on õpetaja ju peaaegu et ema eest! Aitab igatsust leevendada, pühib pisaraid ja nuuskab nina, lohutab ja juhib tähelepanu rõõmsamatele tegevustele.
Lasteaiaõpetajalt oodatakse, et ta on heatujuline, empaatiline, lahke ja mänguline, kuid ka piisavalt autoriteetne. Ideaalis tunneb ta hästi laste arengu seaduspärasid ja saab hakkama mudilastega, kes alles õpivad kollektiivis olemise reegleid, võivad olla hariduslike erivajadustega või muude eripäradega.
Et lastega tegelevate inimeste professionaalsetele omadustele esitatakse kõrgeid nõudmisi, ei ole ülepingutatud. Esimesed kolm eluaastat on lapse aju arengu tormilisim periood. Arvatakse, et imiku ajus luuakse uusi närviühendusi ja kõrvaldatakse vanu kujuteldamatu kiirusega – ligi 100 000 ühendust sekundis. Esimese kahe eluaasta jooksul lapse ajumaht kolmekordistub! Aju areng on väga kiire ja seega ka mõjutatav kogu lasteaiaea jooksul.
Lapse aju arengut ehk siis uute närviühenduste teket mõjutab last ümbritsev keskkond, kõigepealt inimesed, kes tema ümber on. Kas ta tunneb end mõistetu ja toetatuna, avaneb soojas õhustikus, või kapseldub, muutub trotslikuks või vaikseks? Liiga vähe stiimuleid pole hea. Väikelapsed vajavad suhtlemist ja mängu, et areneksid nii nende kognitiivsed võimed, sotsiaalsed oskused kui ka kõne. Liiga palju stiimuleid, inimesi, keskkonnavahetust või müra pole samuti hea: laps väsib, muutub virilaks, tõmbub endasse või muutub agressiivseks, tema õppimisvõime on pärsitud. Tähtis on leida tundlik tasakaal, mis pole sugugi lihtne, kui rühmas on palju lapsi.