Cannibal Corpse: kuupaiste sonaat verise noaga

Tristan Priimägi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Death metal bänd Cannibal Corpse
Death metal bänd Cannibal Corpse Foto: Promopilt

Kohati tundub, et tänapäeva audiovisuaalse materjali kättesaadavuse ja ülekülluse juures ei ole end võimalik enam šokeerida lasta, kuid siis näitab Janet Jackson superbowl’il oma rinnanibu ja temast saab hetkega Ameerika kõige vihatum inimene.

Üks, kes on edukalt juba 25 aastat USA puritaanlikule pieteeditundele puid alla pannud, on death metal bänd nimega Cannibal Corpse. Tänaseks 13 plaati väja andnud bändi osade albumite vahel on raske vahet teha ka spetsialistidel, aga point on nende puhul hoopis mujal. Kuidagi on neil õnnestunud alati püsida tsensuuri huviorbiidis, ja seda nii Ameerikas, Euroopas kui ka näiteks Austraalias.

Cannibal Corpse esineb Tallinnas klubis Tapper reedel 22. aprillil 2016   

Foto: promo

      

Ajal, mil vägivald on uudiste ja televisiooni abiga täielikult legitimiseeritud, tuleb siiski mõista, et ühiskondlik heakskiit on paradoksaalsel moel antud päris-vägivallale, kus surevad päris-inimesed päris-teemade eest — genotsiid, sõjad, kuritegevus, loodusõnnetused. Estetiseeritud ja PÕHJENDUSETA vägivald nagu Cannibal Corpse’i lüürika kõnetab aga hoopis meie alateadvust ja sisemist tungi astuda vastu ühiskondlikele tabudele.

Kui televägivald teenib süsteemi huve, siis kunstivägivalla eesmärk on puritaanlusele peegel näkku suunata – kui sa ei suuda seda mänguna võtta, siis oleks äkki hoopis sulle vaja psühholoogist analüüsi. Hirmul ja hirmul on vahe. Michael Moore’i filmis «Bowling for Columbine» selgitas üks sama taktikat kasutav mees Brian Hugh Warner ehk Marilyn Manson veenvalt seost hirmu ja tarbimise vahel. Inimesed ehmatatakse meedia abil häireseisundisse, mille maandamiseks pakutakse omakorda välja tarbimisoptsioonid.

Foto: promo

Bakterid, terroristid, neegrid, kommunistid, kliima soojenemine ja rahvusvaheliste suhete jahenemine – neile kõigile on võimalik leida lahendus kaubanduslikus võtmes. Hirmu kui sellist on vaja tarbimise käivitamiseks kaasaegses ühiskonnas. Mida aga teha hirmuga, mis tarbimist ei soodusta? See on raiskamine, tühipaljas infovahetus ilma käibeta. Inimesi ei tohi jätta oma mõtetega üksi, muidu hakkavad nad küsimusi küsima ja kes neile ikka vastata tahaks.

Foto: promo

Cannibal Corpse on alates oma üle-vindi-nimest ja lõpetades absurdselt vägivaldsete loonimedega (mida võib igaüks ise guugeldada, ei hakkakski üleriigilises meediakanalis neid välja tooma. Näed, toimib ka enesetsensuur!) deklareerinud täieliku sõja heale ühiskondlikule tavale. Ründajatele saab peatselt selgeks, et õige hõlma on ka väga raske hakata. Cannibal Corpse’i muusikalise panuse üle ironiseerijatel paluks ise mõni nende ülitehniline lugu järgi mängida, neil aga, kes kipuvad endiselt seostama metalmuusikat põmmpäisusega, soovitaks lugeda mõnd intervjuud kasvõi bändi esikõneleja, bassimehe Alex Websteriga.

CC ei loovi kindlasti lihtsates vetes – sensatsiooniga kaasneb ka ikkagi pingeline olukord olla kogu aeg uurimise all, selgitada pidevalt oma seisukohti, võidelda igasuguste külahullude ja moraalijüngritega. Cannibal Corpse kõnnib sama rada, millel astus olulise sammu Twisted Sisteri laulja Dee Snider 1985. aastal, andes aru tsensuuriga tegelevale Ameerika organisatsioonile PMRC. Esimest korda jõudis avalikku teadmisse see, et hevimees ei oska mitte üksnes täislauset kokku panna, vaid suudab esitada veenva kõne ja seda ka argumentidega kaitsta. Geniaalne hetk rokkmuusika õiguste ajaloos, guugeldage ka seda.

Foto: promo

Cannibal Corpse on endale ühesõnaga võtnud tänamatu ülesande tabu piire nihutada. See, et nad teevad seda muusikalises võtmes, mille esmaseks ülesandeks on puhas füüsiline-kineetiline atakk kuulaja (ja kontserdil ka vaataja) meeltele, lisab efektile muidugi juurde. CC on legendaarselt hea laiv-bänd, mille kontserti tuleks minu meelest võtta sarnaselt osade noise ja ambient-artistide esinemistele, kui paradoksaalsena see ka ei kõlaks. Mõlemal juhul on tegemist pigem tunnetusliku kui ratsionaalse kogemusega, tundmise, mitte mõistmisega. Seose, mitte kinnitusega. Ainult, et ühel puhul tõmbud ehk sisekaemusse ja teisel puhul rokid pea otsast ära.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles