Internet on unenägu, mis vahetab mütse

Marite H. Butkaite
, teatrikriitik ja dramaturg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“#DIGITALHATSGAME”
“#DIGITALHATSGAME” Foto: Henry Griin & Lasse Poser

«#DIGITALHATSGAME» on rahvusvaheline koostööprojekt, mille osalised on Tartu Uus Teater ja Tampere Telakka teater. Muuhulgas tähistatakse selle lavastusega ka Telakka teatri 20. aasta juubelit. Lavastuse alusteksti autor on Iraagist pärit kirjanik ja dokfilmitegija Hassan Blasim, kes juba rohkem kui kümme aastat elab ja töötab eksiilis Soomes. Tegemist on Blasimi esimese näidendiga.

Digitaalsete mütside mängus ei jutustata ühtset ja terviklikku lugu, vaid etendatakse kogemuslikke pilte ja stseene aktuaalsetel, poliitilistel ja sotsiaalsetel teemadel. Raamiks on tänapäeva globaliseeruva maailma jaoks väga tähtis nähtus – info ja võim, mis sellega kaasneb. Häkkerite grupid võitlevad info nimel, neist igaühel on oma põhjendused ja vajadused. Erinevad grupid ja eri värvi mütsid, mida vahetatakse tihedamini kui sokke. Hea ja eetiline häkker kannab valget mütsi, paha häkker aga musta, piirialal olija aga halli. Lisanduvad ka teised värvid – punane ja roheline, mis kuuluvad mängutegijatele. Lõppude lõpuks taandub kõik mängule, mida mängitakse. Mis sellest, et virtuaalne mäng võib kaasa tuua reaalseid inimkaotusi.

Mütse ja rolle tuleb vahetada ka publikul. Enne saali minekut tuleb seista kitsas ootesaalis, kus iga inimese lisandudes jääb õhku vähemaks. Ühel hetkel algab etendus ja publik asetatakse pagulase rolli, kes on kinni õhuta ja pimedas konteineris. Vaatajad muutuvad etenduse osaks ja selle häälestusega saadetakse nad lõpuks saali, kus taastub n-ö tavapärane vaataja roll – võimalik on jääda passiivseks vaatlejaks. Samas on enne saadud kogemus, mis aitab nähtut teistmoodi mõtestada ja sisse elada sellesse, millest laval räägitakse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles