Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tšornobõli katastroofi pealtnägija: mingit plahvatust ega leeki polnud näha

Aivo Salum Tšornobõlis aega teenimas, 1986. aasta kevad FOTO: Erakogu

Tšornobõli katastroofi toimumise ajal sattus tuumajaama jälgima eestlane Aivo Salum, kes oli õnnetuspaigast vaid seitsme kilomeetri kaugusel asuvas väeosas aega teenimas. Tema sõnul polnud mingit plahvatust ega tuleleeki.

Toona 20-aastane Salum oli 1986. aasta aprilliks selles kinnises luureväeosas teeninud aasta.

«See asus linnulennult seitsme kilomeetri kaugusel tuumajaamast. Meie sõjaväeosa asus tegelikult kolmnurgas Tsernobõli ja Prõpjati linna vahel. Prõpjat oli hiigelsuur 50 000 elanikuga linn, mida tohutu kiirusega ehitati tuumajaama ümber. Sinna kutsuti palju noori tööle, kuid kuna meil oli suletud sõjaväeosa, saime linnaluba sinna minemiseks harva,» meenutas Salum.

«Eelmisel päeval, see oli laupäev, oli aru saada, et midagi oli toimunud, sest hakkas meeletu sagimine, osade ohvitseride perekonnad läksid kohvritega bussidele ja sõitsid minema. Kõik ei läinud, aga mäletan umbes 100-meetrist järjekorda. Meile ei öeldud esialgu midagi.»

Tol saatuslikul ööl oli seersant Salum staabis valves. «Väeosa korrapidaja tuli ja ütles mulle, et mine ja vaata tuumajaama, kui toimub plahvatus või midagi muud, siis tule ja ütle. Mäletan, et seisin seal aia ääres kunstlikul kõrgendusel kaks või kolm tundi, vaatasin ja mõtlesin, et milleks sellist lollust vaja.»  

Kell 1.23 katastroof toimuski. «Ma väidan, et mitte midagi ei olnud näha – ei plahvatust, ei tuleleeki, mitte midagi.» Tuumajaama eraldas väeosast vaid istutatud männimets ja Salumi sõnul oleks seda kindlasti näha olnud. «Ma olen nii paljudele tuttavatele rääkinud: ma olin seal praktiliselt kõrval ja sinna näha polnud midagi.»

«Kui kirjutatakse, et kärgatas plahvatus, siis mina küll võin öelda, et midagi sellist ei olnud. Ilmselt oli sees põleng, vajus katus sisse või midagi taolist,» arutles Salum.

Siis anti talle uus korraldus: mine ohvitsere üles ajama. «Väeosa korrapidaja mulle mitteametlikult ütles, et jaamas on katastroof toimunud.»

Salum meenutab, kuidas viiekorruselistes ohvitseride majades ustele koputamas ja neid äratamas käis, et kella 4ks ohvitseride kogunemisele kutsuda. «Kolmandik neist olid purupurjus, oli ju nädalavahetus. Mulle öeldi: ütle, et sa ei saanud mind kätte.»

Järgmisel päeval läks juba suuremaks saginaks, pühapäeval läksid ära kõigi ohvitseride pered. «Meie ei saanud muud aru, kui ainult nägime, et sebimine toimus. Siis hakkasid helikopterid saabuma.»

Ajateenijad aga jäid. «Meil oli käsuliin: teadmine, et kohe meid viiakse. Kaks-kolm korda anti käsk, võtsime oma pambud, läksime veoautodele, siis aga käsutati jälle maha. Ei suudetud otsustada, mida meiega teha,» rääkis mees. «Kolm päeva olime veel seal, kuni teisipäevani. Mängisime võrkpalli ja päevitasime. Mingit hirmu küll ei olnud.»

Seejärel viidi neid esmalt 120 kilomeetrit õnnetuspaigast eemale ja paar nädalat hiljem Moskva külje all asuvasse sõjaväeossa.

«Kui sinna läksime, oli kaks ja pool nädalat möödas, meid oli terve vagunitäis ajateenijaid. Siis oli alanud paanika. Jõudsime Kiievi vaksalisse - see oli inimtühi, sest keegi ei julgenud sinna poole sõita. Kui aga sõjaväeossa saabusime, koheldi meid nagu tulnukaid, üks hakkas märatsema, et ärge laske neid siia, ma tahan veel lapsi saada!»

«Radiatsiooni mõõtmine käis kindlasti, midagi ilmselt me ikka külge saime,» nendib ta samas. «Kui läksime ära, olid meil seljas sinelid ja kõik muu. Kaheks nädalaks viidi meid veehoidla äärde 30 kilomeetrit enne Kiievit ja kui sealt edasi Moskvasse viidi, siis seal mõõdeti meie pagunitelt radiatsiooni ja meid tõsteti eraldi kõrvale, meid ei lastud kokku teistega. Mingi foon järelikult oli.» Uude sõjaväeossa minnes võeti Tšornobõlist saabunutelt kõik riided ära ja need põletati.

Ebaõnn pöördus õnneks

Peatselt 50-aastaseks saava Salumi tervisele õnnetuskoldes viibimine mingit mõju pole avaldanud. «Lugesin, et 10 aasta pärast avaldub see kilpnäärmes. Siis käisin omal käel arstil ja lasin kilpnääret uurida, aga midagi ei avastatud. Minu tervis on täiesti korras. Mul on poeg,» ütles praegu 50-aastane Salum. «Mul on kaksikvend, kes ei olnud Tšornobõlis. Aga kõik protsessid jooksevad meil paralleelselt, juuksed ja muu,» muheles ta.

«Pigem olid psühholoogilised tegurid, mis praeguseid veterane mõjutavad,» arvab Salum. «Hirm oli suurem kui kiiritus ise.»

Ometi tänab Salum õnne, et ajateenistujaid taastamistöödele ei jäetud. «Mõni üksik jäi sinna patrullima. Minu teada ka üks Eesti poiss ka, aga tema saatusest ma enam ei tea.»

«Võimalik, et ma oleks ka jäänud sinna tiirutama, sest mulle kui eestlasele oli pakutud väeosa komandöri autojuhi kohta,» meenus Salumile veel. «Õnneks alatult hõivati tagaselja ära, üks konkurent väitis, et ma ei taha. Ei tea, miks just alati eestlastele pakuti väeosade komandöride autojuhi kohta, eestlastel oli vist selline renomee. See järgmine mees, kes siis sai autojuhi koha, jäi pärast meie lahkumist sinna. Kuulsin hiljem, et nii tema kui komandör viidi pärast Kiievisse verd vahetama. Mina pääsesin sellest.»

Üks kummaline seik on tal veel meeles. «Minu sünnipäev on 29. aprillil, vend saatis mulle selle puhul paki. Pakk saabus nõks enne seda kohale, just samal päeval, kui pidin pakile järele minema, pandi postkontor kinni. Ja siis see pakk saadeti Eestisse saatjale tagasi. Milleks seda tehti? Võtta sellises olukorras ja saata pakid tagasi, see on minu jaoks müstika. Ema ja vend läksid matsid selle sünnipäevapaki metsa maha,» rääkis Salum.

Salum ütles, et teda häirib Tšornobõli meenutuste puhul liialt ühekülgne, paanikat tekitav käsitlus. «Võimalik, et seal on nüansse, aga minu kogemus on hoopis teistsugune.» Ta meenutas ka seda, kuidas Tšornobõli teemat kasutati Nõukogude Liidu lagundamiseks. «Selle vastu mul ei olnud midagi. Aga kui mina oma rahulikke tunnistusi andsin, siis need ei huvitanud kedagi.»

Tagasi üles
Back