Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Laste füüsiline karistamine viib lapsevanemad kohtu ette

FOTO: Corbis/Scanpix

Juhtumeid, kus vanem oma lapse füüsilise karistamise pärast kohtu ette jõuab, on igal aastal üha rohkem.

Möödunud reedel jõudis avalikkuse ette juhtum, kus isa oli last rihmaga löönud, info jõudis sotsiaalpedagoogi kaudu politseisse, kes alustas mehe suhtes kriminaalmenetlust ja kuulas ta üle.

Kommentaariumis tekkis arutelu selle üle, kas tegu võis olla jõhkardist isa või hoopis kaagiks muutunud poisiga, kellega meeleheitel isa enam hakkama ei saa. Tänavu kehtima hakanud lastekaitseseadus keelab laste igasuguse väärkohtlemise, sealhulgas nii emotsionaalse kui kehalise, kuid uuringud näitavad, et paljud lapsevanemad peavad karistamist siiani mõistlikuks.

«Kui õiguskaitseasutustele laekub informatsioon selle kohta, et last on kehaliselt väärkoheldud, alustatakse asjaolude väljaselgitamiseks kriminaalmenetlust. Hinnanguliselt 20 protsendil juhtudest tuvastatakse menetlusega, et tegemist on lapse füüsilise karistamisega,» ütles Põhja ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Kaarel Kallas.

Milliseid karistusi lapsevanemad sellise teguviisi eest saavad, sõltub asjaoludest. «Juhul, kui on välja selgitatud, et tegemist ei ole süstemaatilise lapse löömisega, vaid ühekordse juhtumiga, kus last on karistatud, lõpetatakse reeglina kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu,» osutas Kallas.

Nii näiteks saatis Tartu maakohus varem kriminaalkorras karistatud Aivar Vindi tänavu 23. märtsil kaheksaks kuuks vangi selle eest, et ta oma poega lõi rusikaga vastu rinda, tekitades poisile valu. Varasemalt oli ta elukaaslast nii ähvardanud kui füüsiliselt rünnanud. Asi lahendati kokkuleppemenetluses, mees oli kokkuleppega nõus ning ta vahistati otse kohtusaalis.

Varem kriminaalkorras karistamata Urmo Pärn sai aga 17. märtsil Tartu maakohtust karistuseks seitse kuud tingimisi vangistust ning määrati kriminaalhooldusametniku järelevalve alla, keelu alkoholi tarvitada ning kohustuse osaleda sotsiaalprogrammis. Mees oli tarvitanud oma abikaasa vastu vägivalda ning nii teda kui last korduvalt ähvardanud. Näiteks oli ta taldrikuga visanud lapse ja naise suunas, see lendas aknaklaasi ja purunes. Vihategu oli ta kostitanud sõnadega «Ma tapan su noaga ära!». Teine kord oli Pärn abikaasale lauanoa kõrile surunud ja ähvardanud: «Kõigepealt tapan teid mõlemaid ära ja siis panen maja põlema!». Ka selles karistuses lepiti kokkuleppemenetluse käigus kokku.

«Lapsevanemad peavad olema teadlikud, et Eesti seaduste kohaselt iga lapse füüsiline karistamine on kriminaalkorras karistatav,» märkis Lõuna ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Raul Heido.

«Samas võimaldab kriminaalmenetlus prokuratuuril ja kohtul reageerida sellistele juhtumitele väga paindlikult ja eesmärgiks pole iga eksinud lapsevanemat karistada kriminaalkorras, mis võib veelgi halvendada lapsevanema ja lapse omavahelisi suhteid. Kriminaalmenetluse eesmärk on eelkõige kohtuvälise mõjutusvahendi või kohtuliku karistuse abil anda signaal lapsevanemale füüsilise karistamise keelatusest,» lausus ta.

«Juhtumitel, kus lapsevanem füüsiliselt karistab oma last väheste vanemlike oskuste tõttu, on võimalik kriminaalmenetluse lõpetamisel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu saata lapsevanem sotsiaalprogrammi, mille eesmärk on aidata lapsevanematel arendada efektiivseid  toimetulekustrateegiaid, et ennetada ja toime tulla laste käitumisprobleemide ja arenguküsimustega vältimaks laste füüsilist karistamist.»

Heido sõnul pole harvad ka juhtumid, mil väärkohtlejad lapsevanemad ise on lapsepõlves olnud väärkohtlemise ohvriks. «Kui kriminaalmenetluses tuvastatakse laste süstemaatiline väärkohtlemine, siis on lapsevanema kriminaalkorras karistamine vältimatu ja laste turvalisuse tagamiseks peavad aktiivselt sekkuma lastekaitsetöötajad, millised lahendused võivad olla erinevad kuni hooldusõiguse piiramise või äravõtmiseni.»

Perevägivald kasvab

Justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik tõdes, et statistika näitab, et perevägivald kasvab aasta-aastalt. «Kui 2014. aastal perevägivalla kuritegude arvu kasv pidurdus, siis 2015. aastal kasv jätkus. 2015. aastal registreeriti 2997 perevägivallakuritegu, mida on võrreldes 2014. aastaga kümnendiku võrra ja võrreldes 2011. aastaga 55 protsenti rohkem.»

Ligi kaks kolmandikku perevägivallast toimub praeguste või endiste elukaaslaste või abikaasade vahel, kuid palju on ka vanemate vägi­valda laste või kasulaste vastu (kokku 14 protsenti. «Selle hulgas on nii laste kehalised karistamised, aga lisaks ka seksuaalset vägivalda ja erinevat liiki väärkohtlemist,» märkis Tuulik. Samas on registreeritud ka laste vägivalda oma vanemate vastu (9 protsenti).

Perevägivallatsejatest 88 protsenti olid mehed ja 11 protsenti naised, ühel protsendil juhtudest olid vägivallatsejateks nii naine kui mees. Vähe­malt ligi neljandikul juhtudel oli perevägivalla pealtnägijaks või kannatanuks laps.

MTÜ Lastekaitse Liidu projektijuht Kiira Gornischeff  ütles, et liidu hinnangul on igasugune lapse väärkohtlemine keelatud ning taunitav. Samas näitavad mõne aasta tagused uuringud, et veerand lapsevanematest nii ei arva.

«Lasteombudsmani ning Praxise poolt 2011. aastal läbi viidud lapse õiguste ja vanemluse monitooringust selgus, et veerand küsitletud lapsevanematest ei pidanud kehalist karistamist vägivallaks ning 38 protsenti leidsid, et teatud olukordades võib last füüsiliselt karistada,» ütles Gornischeff.

Samal ajal peab täiskasvanute vaheliste probleemide füüsilist lahendamist mõistetavaks vaid 8 protsenti vastanutest.

«Monitooringust tulenes, et vähemalt 32 protsenti lapsevanematest on vähemalt korra olnud situatsioonis, kus nad vajavad nõu, kuid ei oska kuhugi pöörduda. On kahetsusväärne, et Eestis kasutatakse siiani kasvatusmeetodina lapse füüsilist karistamist,» leidis Gornischeff.

«Lapsele füüsilise valu tekitamine ei kanna kindlasti karistamise eesmärki, vaid tegemist on lapse alavääristamisega ning rikub lapse õigust kehalisele puutumatusele, õigust inimväärikusele,» rõhutas Gornischeff.

«Lapse kehaline ja vaimne väärkohtlemine toob endaga kaasa lapse alandamise ning mõjutab negatiivselt lapse edasist vaimset ja füüsilist arengut (nt vaimse tervise probleemid, õpiraskused, hälbiva käitumise kujunemine jt). Lapse löömisel või vaimsel alavääristamisel saadame lapsele signaali, et probleeme lahendatakse vägivalla teel ning lisaks lapse väärkohtlemisele võtab tulevikus laps üle samad käitumismustrid,» osutas ta.

«On hea meel, et 1. jaanuarist kehtima hakanud uus lastekaitseseadus keelab sõnaselgelt lapse väärkohtlemise, määratledes detailsemalt ka väärkohtlemise erinevad vormid. Riik on võtnud õige suuna toetada lapsevanemaid lapse kasvatamisel läbi vanemahariduse, positiivse vanemluse,» lausus Gornischeff.

--

Lastekaitse liidu soovitused 

Praktilisi näpunäiteid annab gestaltpsühhoterapeut ja Lastekaitse Liidu koolitaja Merit Lage: 

Reeglina tunneb vanem last karistades ennast abitu ja saamatuna. Enne last sakutades, tutistades tasub endalt küsida:

  • Mida ma tutistamisega lapsele õpetan?
  • Missuguseks inimeseks ma soovin et mu laps kasvaks ja misssugused võiks edaspidi olla meie suhted kui üks meist on noor ja teine juba küps täiskasvanu?
  • Kas mina ise austaks või armastaks kedagi, kes minuga rääkimise asemel mind tutistaks?

Tõepoolest kui soovite, et lapsest kasvaks endast ja teistest lugupidav noor inimene, kellega teil on meeldivad ja endiselt lähedased suhted, tasub jätta laks andmata ja juuksed sikutamata. Selle asemel tuleb mõelda, kuidas oma emotsioonide ja ebaõnnestumistundega hakkama saada ilma last ja suhteid kahjustamata.

Järgnevalt mõned konkreetsed näpunäited:

  1. Kui tunned ärritust, võta korraks aeg maha. Hinga sügavalt sisse ja veel pikemalt välja. (näiteks loe sissehingates 7ni ja väljahingates 11ni).
  2. Vaatle oma tundeid (ärritus, pahameel, pettumus, oht oma autoriteedile, abitus vms), mõtteid ja tegusid. Hinda ka oma lapse tundeid ja vaata mida ta teeb. Väljenda ennast teist süüdistamata ja mina-keeles. Hea on ka hinnanguvabalt kirjeldada olukorda.
  3. Tekita uus hoiak mõeldes: mis on mu tegelik eesmärk? Mida soovin selles olukorras saavutada? Vaata lapse käitumise taha ja oleta, mis võib olla tema tegelik vajadus selles olukorras. Väljenda (teist süüdistamata) oma vajadusi ja kuula ka lapse vajadusi ja tundeid. Lapse vajaduste kohta oletusi tehes on kindlasti vaja kuulata ka lapse vastureaktsiooni: kas kinnitust või ümbersõnastamist.
  4. Sõlmige kokkulepe ning arutage rahulikult, mida nüüd teha ning missugune on lahendus, et tulevikus sellist olukorda vältida. 

-- 

Karistusseadustik

§ 121.  Kehaline väärkohtlemine

 (1) Teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

 (2) Sama teo eest, kui: /--/

 2) see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes 

karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

Antud kuriteokoosseis jõustus sellisel kujul 2015. aasta algusest karistusseadustiku revisjoni tulemusel. 

Lastekaitseseadus

§ 24. Lapse väärkohtlemise keeld: (1) Lapse hooletusse jätmine, lapse vaimne, emotsionaalne, kehaline ja seksuaalne väärkohtlemine, sealhulgas lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine, samuti lapse karistamine mis tahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist, on keelatud.

See redaktsioon hakkas kehtima 1. jaanuaril 2016

Tagasi üles
Back