Kolm eestlast panid aluse firmale, mis toodab üsna ebatavalist toiduainet – kasesiirupit. Firma väiketootmine kuulub juba praegu maailmatasemel keskmiste tootjate hulka.
Kirjanduse abiga sündis kasesiirupit valmistav firma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjandusteadlane Piret Peiker, ajalooharidusega Ulvi Maamees ja juuraharidusega tehnikamees Heiki Migur – neid kõiki ühendab üks hobi, millest on kiiresti kasvanud välja töö. Neile kõigile meeldib kokakunst ja meeldib ettevõtlus. 2014. aasta novembris rajasid nad üheskoos firma nimega Kasekunst, mis kasemahlast siirupit toodab. „Mina olen tegelikult Tammsaare uurija,” märgib Piret Peiker, „ja olen sellega seoses aastaid lugenud hästi palju põllumajanduskirjandust. Nüüd juba aastaid kripeldab, et tahaks midagi ka praktikas järele proovida.” Niisiis tegi Peiker koostööettepaneku Ulvi Maamehele, kellega ta oli koos töötanud Eesti Humanitaarinstituudis. Kampa võeti ka Heiki Migur.
Piret Peikeri sõnul oli esimene mõte hakata koguma kasemahla. Siis aga leiti, et seda on alustaval ettevõttel suures koguses raske säilitada ja parajasti polnud ka võimalust investeerida. Seejärel tuli kolmikule mõte hakata tootma kasesiirupit – seda pakendada on lihtne ja siirup säilib kaua. Koos vaadati veidi ringi ja leiti, et maailmas toodetakse kasesiirupit peamiselt USAs ja Kanadas, aga vahtrasiirupi kõrval pigem väiksemas koguses. Nii otsustatigi Eestis oma äri püsti panna.
Mis on kasesiirup?
Kasesiirupi maitseid on erinevaid. Piret Peikeri sõnul saab teha tugevama maitsega happelisemat siirupit, mis sobib näiteks grillkastmetesse ja kokteilidesse. Samuti meemaitsega siirupit, mida kasutada näiteks magustoitudes või kohvis ja tees. Peikeri selgitusel ei ole kasesiirupist keegi kuigivõrd kuulnud sellepärast, et tegemist on hooajalise kaubaga. „Ameerikaski – tavaliselt on toodetu ikkagi jõuludeks otsas. Kõik müüakse kohapeal maha ja nii see muu maailmani ei jõuagi,” kirjeldab ta. Praegu on Kasekunst oma väiketootmisega maailmatasemel keskmiste tootjate seas ja kogus kasvab jõudsalt. Peiker ütleb, et täpseid numbreid välja tuua on keset hooaega raske, kuid jutt on ikkagi tuhandetest liitritest mahlast ja seega sadadest liitritest siirupist.
Kasesiirupit kavatsetakse müüa e-poes ja jaemüügis ning muu hulgas on sellest huvitatud ka toiduainetööstuse ettevõtted. „Praegu on huvi isegi suurem kui kogus, mida pakkuda saame,” tõdeb Peiker.
Uus tehnoloogia
Siirupi tootmise tehnoloogia töötati välja koos Eesti Maaülikooli toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia osakonnaga. Peikeri sõnul on mahlakogumistehnika väga loodussäästlik. Tilad, mis mahlakogumiseks paigaldatakse, on väga väikesed ja augud ainult viie millimeetri suurused. Kasepuu, millest mahla on kogutud, on puiduna hiljem täiesti kasutuskõlblik, sest auk kasvab juba aastaga kinni. Kui eelmisel aastal kogusid nad kasemahla tilade ja voolikute abil kanistritesse, siis sel aastal on kasutusel suletud voolikute süsteem: mahl jookseb mööda voolikuid suurde paaki ja seda pole vaja käsitsi koguda. „Lihtsalt paak auto peale ja tootmisse,” kõneleb Peiker. Süsteemi töötas välja üks Kasekunsti asutajatest Heiki Migur, pärast seda, kui oli Põhja-Ameerika vahtrasiirupitootjatega konsulteerinud. Mahlast siirupi tootmine toimub aga Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis. Seal aurustatakse vaakumaurustiga kasemahlast siirup välja. Peiker räägib, et tootmise kõrval eksperimenteerivad nad praegu veel üsna palju ja nendeni alles jõudsid välismaalt tellitud uued masinad. Seda aga nii hilja, et sel hooajal nende abil toota ei saanud.
Mida tulevik toob
Uue tehnika abil töötatakse välja uusi tooteid. Kui praegu on Kasekunsti siirupi suhkrusisaldus 62–65 protsenti, siis tahab firma Peikeri sõnul varsti toota kasemahla kontsentraati, mille suhkrusisaldus jääb 8–12 protsendi ligi. Väiksema suhkrusisaldusega kontsentraat säilib küll halvemini, kuid Peiker loodab, et koostöös Eesti Maaülikooliga saab välja töötada sobiva lahenduse. Mahla kontsentreerimisel jääb kontsentraadi kõrval järele destilleeritud vee omadustele sarnane vesi. Peikeri juttu mööda võiks sedagi mitmel viisil ära kasutada.
Kasekunsti tulevikuplaanid on suured. Peikeri sõnutsi on nende üks soov propageerida laiemalt looduslikke magusaineid. Kuna praegu on tootmisvõimsus veel väike, ei ole nad seni kogunud mahla kõigilt puudelt. „Loodan, et viie aasta pärast kogume mahla juba vähemalt 6000 puult ja oleme igasuguseid uusi tooteid välja mõelnud,” räägib Peiker.