Inimesel ja metsloomal ei ole ühist just palju, ent lumerohke talv toob ühe sarnasuse siiski välja. Nimelt eelistavad mõlemad liikuda seal, kus sumpamine ei võta hingetuks, ehk siis näiteks puhtaks roogitud linnatänavail.
Lumeuputus toob metsaloomad linna
5. jaanuar 2011, 16:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rebaseid peab Tartu Ihaste linnajao rahvas vaat et juba koduloomadeks. Õhtusel ajal võib neid tänaval silkamas näha iga päev. Metskits linnatänaval tekitab aga kahtlemata elevust. Kas olukord metsas on juba nii raske?
Kontakti ei otsi
Selge on see, et kitsed kasutavad praegu igasuguseid lumevabu teid ja radu, et hoida kokku energiat, selgitas keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Egon Niittee.
Miks kits uitab mööda linnatänavat, sellel võib aga Niittee sõnul olla palju põhjuseid. Näiteks ajas ta sinna mõni hulkuv koer.
Keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil lisas, et kits ei otsi kindlasti kontakti inimestega ega oota seda, et inimene teda toidaks. Küll aga leidub elumajade juures tihti üsna palju looduslikku toitu, millest kits ära ei ütle.
Siiski võib kitse talvisel ajal linna sattumise põhjuseks pidada rohkem liikumise mugavust kui toiduotsinguid. «Praegu nad lihtsalt ei jõua metsas liikuda,» märkis Männil.
Tartu ümbruse metsades on lumi pool meetrit sügav ning jahimehed loomade pärast mures. «Sel talvel pole kitsi näinudki,» tunnistas Tähtvere jahiseltsi juhataja Mait Siimson. Ta lisas, et hädas on ilmselt ka metssead, kes kasutavad ainult oma sissetallatud radu.
Luunja vallas on varem kitsede tarbeks käidud traktoriga orasepõldudelt lund lükkamas. Tänavu ei luba maaomanikud seda aga teha, sest maa pole külmunud ja traktor lõhuks pinnast, rääkis Luunja jahiseltsi juhataja Kaljo Augla.
Kitsede arvukust vähendas juba mullune talv. Luunja jahiseltsi maadel vähenes see Augla hinnangul lausa kolmandiku võrra. «Tallesid oli suvel palju, eks see natuke kompenseeris,» loodab jahimees.
Mis puutub aga kitsede liikumisse Ihaste linnajaos, siis Augla sõnul pole see suur uudis. Ihaste teel on olnud kitsedega lausa autoavariisid.
Egon Niittee keskkonnaministeeriumist leidis, et loomade olukord metsas ei ole veel väga hull, sest lumi on esialgu pehme ning kuusikutes jõuavad kitsed ja sead oma magamisasemed lumest maapinnani lahti kraapida.
Kui aga näiteks veebruari lõpus, mil loomad on talvest kurnatud, tekib lumele tugev koorik, ei suuda nad enam magamisaset välja kraapida. «Siis tekivad kopsupõletikud ning hakkame leidma ka laipu,» tõdes Niittee.
Toitmise karuteene
Nii Tähtvere kui Luunja jahiselts on täheldanud, et paljud kitsed otsivad toitu sigade söötmisplatsidelt. See võib neile aga saatuslikuks saada.
Kaljo Augla teab, et kui talv muutub raskeks, võtavad söödaplatside läheduses koha sisse ka ilvesed ja hundid. Nii on Luunja kandi metsades loobutud sigade söötmisest. Iga jahimees viib umbes korra nädalas kindlasse metsatukka veidi heina või mõne lehiseviha.
Tähtvere jahimehed pakuvad kitsedele lisaks soola ning vaarikavarre- ja nõgesevihtasid. «Eriti vaarikavarred maitsevad neile väga,» sõnas Mait Siimson.
Ulukiseiraja Peep Männil on kitsede talvise toitmise suhtes aga eriarvamusel. Kui pakutav toit erineb palju kitse looduslikust toidust, harjub tema seedimine ümber ning tema magu ei suuda enam loodusest saadud tselluloosi lõhustada. «Loom nälgib täis kõhuga,» märkis Männil.
Ohtlikud toiduained on Männili sõnul eelkõige porgandid-kapsad ning teised aedviljad, mida kits sööb küll hea meelega ning mida on hea kerge seedida. Loodusliku toidu juurde tagasi pöördudes tekivad aga seedehäired ning loom võib hukkuda.