...ma veel väga noor, aga teist korda... See tunne oli kirjeldamatu! Kõik muutus: kogu aeg oli keegi, kelle järele vaadata, keegi, kes minust sõltus.
Praegu on üks laps juba suur – 15 – ja tema ei tee midagi minuga koos. Teine on 5-6 -aastane: praegu on veel viimased hetked, kus kallistame ja räägime, aga varsti saab see aeg ka otsa... Mõlemad on poisid. Kui esimene laps sai umbes 7-8 -aastaseks, ei tahtnud ta enam kallistada. Ma ei teagi, miks – sõbrad-tuttavad olid ehk kõik sellised, siis hakkasid, et mis emme... Mingil hetkel hakkavad lapsed iseseisvuma ja ühel hetkel ka «emme» asemel nime kasutama. Vanem kutsub Eveliniks, väiksem ütleb veel emme. Väiksem laps armastab ka hästi palju koos olla, kallistada ja rääkida. Suurem nagu elab oma elu juba. Kooliasjadest me räägime ja kõik on korras, aga mulle ta kurtma ei tule – räägib pigem oma asju isale.