Seda tüüpi näitusi nimetatakse Prantsusmaal dossier-näitusteks (prantsuse keeles dossier – toimik). Need esitavad üht kitsamat lõiku kunstiajaloost koos dokumentatsiooniga ning võivad olla ka ühepildinäitused, nagu oli näiteks Sirje Runge kümnemeetrine «Suur armastus» äsja Kumus. Mikkeli muuseumis eksponeeritav «Simson ja Deliila» on 17. sajandi itaalia maal, mille ENSV alaline esindus Moskvas andis 1955. aastal Eesti Kunstimuuseumile üle.
Seal atribueeriti halvas seisukorras maal Napoli koolkonnale, ent kordategemiseks puudus jõud ja pakilisemate ülesannete tõttu ka aeg. Aastal 2008 tehti Kadrioru kunstimuuseumis lõpuks teose ennistamis- ja uurimisprojekt, mille vedajaks sai restauraator Hilkka Hiiop, näituse teine kuraator on Tiina-Mall Kreem.
Maali süžeed, restaureerimist ja uurimist kajastavad arvukad fotod ja tekstid näitusel ning kataloogis, mille kaasandeks CD-plaat – see on uus sõna meie muuseumilektüüris.
Elluäratamine
Hiiopi varasem stažeerimine Itaalias kergendas sealsete kolleegide kaasamist. Need olid Rooma kunstiuuringute labori Artelab teadlane Domenico Pioggi, alternatiivsete alusraamide spetsialist Antonio Iaccarino Idelson ja retušimeister Valeria Valentini. Kohapeal tehti maalikihtide röntgenülesvõtted ning valgustati maalipinda ultraviolettkiirguses.
Maaliproovid saadeti Rooma, kus tehti kindlaks värvipigmentide sobivus 17. sajandisse, samuti kinnitati algse lõuendi koe vastavust Napolis tollal sageli esinenule. Üle Simsoni jalge heidetud draperii sinine toon saadi lasuriidist, mida nii läände kui Venemaale toodi peamiselt Afganistanist. Naiste nägude jumestamiseks kasutatud kinaveri leidus aga Vahemere-äärsetes maadeski.
Vanad saamatud lappimised kõrvaldati, välja arvatud hoopis teist laadi maalist pärit suur näofragment silmadega pildi ülaservas – vanasti kasutati maalide restaureerimisel sageli teiste maalide tükke. Kaod – augud, rebendid, hallitusest pehkinud kohad – parandati ja retušiti itaalia meetodi järgi. Lõpuks tõmmati maal lõuendi seisundile tundlikult reageeriva vedrusüsteemiga alumiiniumist alusraamile, mida võib näitusel lähemalt uurida.
Kuulsa oksjonifirma Christie’s Milano haru vanema kunsti osakonna juhatajale Marco Riccominile oli Kadrioru muuseumi itaalia kunsti kogu intrigeeriv avastus ja ta aitas atribueerida peale «Simsoni ja Deliila» veel mõned seni määramata pildid.
Päritolu täpsustamine
Kõnesolevat maali seostab ta Napoli maalija Andrea Vaccaro (1604–1670) mõjukonnaga, lähtudes kahe pildiruumi vasakult siseneva mehe sarnasusest figuuripaariga Vaccaro maalil «Tobiase lahkumine ingli saatel» (umbes 1640) Barcelonas, Kataloonia Riiklikus Kunstimuuseumis.
Vaccaro on spetsialistidele tuntud nimi, ehkki tema loomingut pole veel piisavalt uuritud. Itaalia barokkajastu maal on nimelt nii rikas silmapaistvate maalijate poolest, et tööpõld on uurijate jaoks pea ammendamatu. Meie maali puhul võib oletada kas eklektilist kunstnikku, kes kasutas erinevaid motiiviallikaid, või kahe maalija kätt. Väljendusrikas on keskne grupp: jõuetult kössi vajunud muskliline Simson ja tema kohal võidukalt kääre vibutav Deliila.
Süžee pärineb vanast testamendist, Kohtumõistjate raamatust, ning kujutab seda seika Iisraeli vägilase, Jumalale pühitsetud nasiiri Simsoni elust, milles ta on oma naisele, reetlikule Deliilale lõpuks pihtinud oma jõu saladuse – pügamata juuksed ja habeme – ning need naise süles suikudes ka kaotanud. Deliila märguande peale ilmuvad iisraellaste vaenlased vilistid, et kardetud vägilast vangistada.
Lugu on hoiatanud mehi saladuste väljalobisemise eest naistele, ka piibli «Õpetussõnades» seisab, et ettevaatamatu lobiseja on kui «linn mahakistud müüridega».
Süžeed on käsitlenud paljud kunstnikud nii lõunas kui põhjas, sealhulgas korduvalt Peter Paul Rubens ja Simsoni käekäiku eriti mitmekülgselt kajastanud Rembrandt. Tallinna raekoja raesaaliski võib näha Simsonit ja Deliilat – nimelt reljeefina raehärrade uue pingi külgleenil (15. sajand) ning ühel Johann Akeni lünettmaalidest (1667).
Näitus
«Simson ja Deliila»
Itaalia maali lugu
30. aprillini Tallinnas Mikkeli muuseumis