Milline on muutunud õpikäsitust toetav kooliruum?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Haridus- ja teadusministeerium

1970ndatel viisid kolm psühholoogi Michigani ülikoolis läbi eksperimendi eesmärgiga uurida keskkonna mõju õppimisele. Nad palusid tudengitel kahe 10-minutilise sessiooni jooksul pähe õppida 40 lihtsat sõna. Üks rühm üliõpilasi õppis mõlemal korral väikeses kitsas keldriruumis ja teine valgusküllases hoovi avanevatega akendega klassis. Kolmas rühm õppis kord ühes, kord teises ruumis. Kolm tundi hiljem paluti kõigil õpilastel kirja panna nii palju sõnu, kui nad mäletasid. Kontroll toimus kolmandas, n-ö neutraalses ruumis. See oli õppimise ruumidest erinev ja õpilased ei olnud selles varem viibinud. Erinevus tulemustes oli märkimisväärne. Mõlemal korral samas ruumis õppinud õpilased suutsid meenutada keskmiselt 16 sõna 40-st. Erinevates ruumides õppinud õpilased aga keskmiselt 24. Lihtne keskkonnavahetus parandas mälu 40%.

Ruumi mõju inimeste käitumisele on vaieldamatu ning seda on põhjalikult uurinud paljud teadlased – psühholoogid, sotsioloogid, semiootikud. Teadliku ruumikujundusega on võimalik väga suurel määral mõjutada seda, mil viisil ja kui edukalt inimesed omavahel suhtlevad. Koolgi on olemuselt keerukas suhtluskeskkond ja vajab seetõttu erinevaid õppetöö vorme toetavaid ruumilahendusi.

Käimasoleva koolivõrgustiku korrastamise käigus peaks meeles pidama riiklikus õppekavas sätestatud tõika, et õppekeskkond on tervik, mis koosneb nii sotsiaalsest, vaimsest kui ka füüsilisest ruumist. Üht osa tervikust lahutada pole mõistlik ega tegelikult võimalikki. Seega on loomulik, et kooliruumide uuendamine toimub tihedas koostöös arhitektidega juba algusest, st lähteülesande koostamisest hetkest peale. Koolihoone projekteerimine eeldab terviklikku visiooni nii tellijalt kui ka projekteerijalt.

Eesti Haridusstrateegia suunab koole liikuma arengu- ja koostöökeskse õpikäsituse poole, tõdedes, et Eesti noor põlvkond vajab senisest paremaid sotsiaalseid oskusi: võimekust ennast väljendada, väärtustada mitmekesisust ja koostööd, mõelda loovalt ja kriitiliselt, võtta riske ning tulla toime ka määramatuse ja ebaõnnestumistega. Kool pole pelgalt tarkuste omandamise paik, vaid esmajoones keskkond, mis kujundab noort isiksust ja tema võimekust avatud maailmas hakkama saada. See on keskkond, kus avalduvad anded ning kus kedagi ei jäeta kõrvale. Selline visioon esitab väljakutse ka arhitektidele – kuidas neid eesmärke ruumiks vormida?

Grete Arro kirjutab, et hea kooliruum arvestab psühholoogiliste baasvajadustega nagu autonoomia, pädevus- ja kuuluvustunne. Need panevad noore inimese aktiivselt ja ilma välise surveta oma keskkonnas tegutsema, mis on suuresti aluseks ka heaolu- ja õnnetundele.

Millest siis alustada? Mõned lihtsad põhimõtted, millest lähtuda kooliruumide kavandamisel:

1. Kool on sotsiaalne ruum

Muutuvas ühiskonnas on õppimine loomulik ja püsiv osa elust. Uuenenud õppekavade mõjul elulähedasemaks muutuv õpe peab toimuma elulähedases ruumis. Hea kooliruum võimaldab nii formaalset kui ka informaalset suhtlemist, tekitab ühtekuuluvustunnet ja pakub vaheldust. Hea kool on nagu väike linn – seal on nii omaette kui koos tegutsemise paiku, nii avarust kui õdusust, nii liikumise, mõtlemise kui ka puhkamise kohti.

2. Õpperuum olgu paindlik

Kaasaegne kooliruum pakub valikuid õppetöö korraldamiseks, soosib erinevaid tööviise ja võimaldab keskendumisvõime taastamiseks aktiivset või lõõgastavat puhkepausi. Kaasaskantavad nutiseadmed annavad võimaluse töötamise kohta vabalt valida – see ei lähtu enam töövahendi asukohast, vaid töö iseloomust. Erinevad ruumilised lahendused või sisustuse lihtne ümberpaigutamise võimalus toetavad keskendumist, ajurünnakut, arutelu, loovtööd vms.

3. Oluline on liikumine

Keskkonnavahetus mõjub alati hästi, ergutab ajutegevust ja annab võimaluse siduda abstraktseid teadmisi konkreetsete paikade ning eluliste näidetega. Hea kooliruum kutsub õue õppima ja aktiivselt vaba aega veetma ning pakub ka toas füüsilist tegevust. Seejuures ei ütle hea ruum täpselt ette, kuidas mingit kohta või vormi kasutada, vaid ergutab lapsi loovusele nii mängudes kui õppetöös.

Koolimaja pole lihtsalt funktsionaalne kest õppetegevusele. Kool on igapäevane keskkond mitmekülgselt võimekatele lastele ja noortele ning nende õpetajatele. Kooliruum peab soosima erinevate inimeste isikupärast arengut. Muutuvas ühiskonnas on soodsamad kaardid kindlasti avatud, paindlike ning empaatiliste arhitektide käes, kes suudavad mõista nii õpilaste kui ka õpetajate soove ja vajadusi ning selle väikese kogukonna toimimist koolipäeva vältel.

Loe lisaks:

Omavalitsused saavad toetust taotleda põhikoolitaristu korrastamiseks

Eesti omavalitsuste koolivõrgu pinnakasutus numbrites

Õiged otsused saame mitmekordselt tagasi

Foto: Haridusministeerium
Foto: EL Rgionaalarengu Fond
Foto: Innove struktuuritoetused
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles