/nginx/o/2013/11/25/2645856t1h17e5.jpg)
Kuude kaupa on laiem publik saanud jälgida nn erakoolide eestkõnelejate heroilist võitlust kõigi maksumaksjate rahakotis. Ikka õigluse nimel, nagu nad ise ütlevad, aga puhudes seejuures tühise omakasupüüu ühiskonna keskseks haridusprobleemiks, kirjutab Õpetajate Lehe kolumnist Kaarel Tarand.
Asjaolu, et väikeses, ent visas lobirühmas leidub kenasid, südamega ning koguni arukaid ja asjatundlikke inimesi, ei muuda paraku negatiivset üldpilti. Õigluse nime all nõutakse ebaõiglust. Ja küsimus pole rahas, vaid ebaproportsionaalselt suurtes õigustes võrreldes kohustuste ja vastutusega, õiguses rikkuda oma lapse elu.
Ühiskonnale elutähtsates süsteemides peab ülima hoolega kaaluma, kas juriidilise või ka bioloogilise vm mitmekesisuse lubamine ikka on tervikule kasulik ja rikastav või mitte. Ameerika naarits ja Sosnovski karuputk ei rikastanud Eesti keskkonda, nagu ei rikastanud ka rotid Uus-Meremaa loodust. Ettevaatamatute sallivussammude (mis oli õigupoolest ahnus segamini vastutustundetusega) tagajärgi likvideerib ühiskond nüüd suurte kuludega ja aastaid, võib-olla aastakümneid.
Head ja halba kaaludes on Eestis leitud, et siseturvalisuse tagamisel ei saa lubada kellegi eraarmeesid ega erapolitseid. Nn turvafirmade tegutsemisala on väga rangelt piiratud. Meditsiinis, kus samuti kaalul inimelud, on erameditsiin lubatud tingimusel, et pakutavad teenused rajanevad rangelt tõenduspõhisel arstiteadusel.
Kui korraldada avaliku arvamuse küsitlus, leiduks Eestis kindlasti palju neid vastajaid, kes ütleksid, et alternatiivseid (ehk mitte teadmistele, vaid usule toetuvaid) ravimeetodeid võiks lubada. Vaevalt küll saaks aga toetust idee hakata sellist ravimist haigekassa hinnakirja järgi solidaarselt finantseerima. Tänu pärismeedikute selgele hoiakule ja ajakirjanduse toele mõisteti möödunud sügisene lastele ravi eesmärgil kloordioksiidi manustamise juhtum üldiselt hukka.
See lugu oma selguses on heaks näiteks, mis võib juhtuda, kui mingis professionaalseid teadmisi nõudvas valdkonnas soovivad lapsevanemad iseenese tarkusest oma lastele «head teha». Ka nn erakoolinduses on aktivistidest lapsevanemate soovid sageli siirad, aga paistab, et üldisem pilt on neil jäänud hoomamata ja mõtestamata.
Kooliharidus ehk laste kasvatamine ja ettevalmistamine ebatäiuslikus ühiskonnas toimetulekuks on võetud avaliku võimu kontrolli alla just seetõttu, et ükski muu lahendus ei suuda kindlustada hariduses samasugust tõenduspõhisust, nagu seda soovime meditsiinilt. Paraku pole märkimisväärne osa lapsevanematest võimeline adekvaatselt hindama, mis tema lapsele parim on. Et see on nii, selgub nn erahariduse eestkõnelejate veebikeskkonnas «Avalikult haridusest» avaldatust.
Rubriigis erakoolide rollist öeldakse esimese asjana, et avalik haridussüsteem on nagu monokultuure viljelev põllumajandus, mis teeb «elu üksluiseks ja rahva vaimult vaesemaks». Kui see ei ole solvang kogu riigi õpetajate ja koolijuhtide aadressil, siis mis võiks olla veel solvavam? Ja mis järgneb, pole sugugi parem, sest vastandab väikese sektantliku rühma (ja vahet pole, kas nad nimetavad end kogukonnaks või koguduseks) valdavale enamusele.
Põhimõtteliselt nõutakse endale õigust õpetada lastele koolis asju, mis ei rajane teadmistel ja pole tõendatavad, samuti kasutada metoodikaid, mis võivad küll esialgu tekitada lastes õnnetunnet (aga selle mõõtmiseks pole olemas täppistööriistu) ning vabastada vanemad stressist. See viimane on eriti alasti egoism, aga täpselt nii on see viidatud kodulehel kirjas: kui lapsevanemad saavad erakoole pidada, leiavad nad meelerahu. Kindlasti leiab mingi seltskond meelerahu ka sellest, kui neil oma sektis õnnestub hoiduda laste vaktsineerimisest. Sellega kaasnev oht tervele ühiskonnale on laialt teada.
Nii nagu vaktsineerimine, nii on kogu avalik haridussüsteem loodud kõigi laste ehk terve ühiskonna kaitseks. Darvinistlikult öeldes tähendab see, et kool peab harjutama kasvavat organismi teatud ebamugavustega, mis ebatäiuslikus maailmas eksisteerivad ja millega kohanemata on iseseisev elu ränk, kui mitte võimatu. On raske leida midagi naeruväärsemat kui väide, et mõnel lapsel on kaasasündinud ehk pärilikud usulised vajadused, mistõttu ta saavat õppida ainult kristlikus või «rohelises» kogukonnakoolis, kus tema kohanemisvõimet pärsitakse. Mida muud see on kui lastevastase vägivalla erivorm? Mille poolest erineb sund uskuda muinasjutte füüsilisest karistamisest?
Jah, sellise potilillekesena kasvamine võib ju lapsele kuni mingi ajani isegi mõnus tunduda, kuid sellele järgneb paratamatult trauma, illusioonide purunemine kogu eluks hiljemalt hetkel, mil astutakse täiskasvanute maailma teistsuguse enamuse sekka.
Niisiis, valida on, kas väikeste ebamugavuste hinnaga lapsele kasvatada neist täiskasvanuna keskkonna ja ümbritseva ühiskonnaga enam-vähem kooskõlalisi inimesi või siis isoleerida «erilised lapsed» oma kasvulavadesse, millest väljudes need paraku keskkonnaga kohanematuse tõttu ainult kannatada saavad.
Selge, et avalik huvi kaalub siin igakülgselt üles väikese rühma üksikisikute subjektiivsed õigused. Oleks hea, kui sellest saaksid aru ka need, kes erakoolide eluõiguse nimel püüavad ühiskonnalt raha välja pressida ning pakuvad ühiskonnale mõtestatud arutelu asemel avaliku teenuse kvaliteedi parandamisest otse premodernsesse, valgustuseelsesse ajastusse kuuluvat debatti «usk teaduse vastu».