Hollywoodi filmide sage süžee on, et demokraatlike jõudude sildi all tegutsevad ebademokraatlikud jõud. Rändekriisi teravnedes võib täheldada Eesti ühiskonnas muret tekitavaid tendentse, kui mitmetel oma eriala spetsialistidel, mh humanitaar- ja sotsiaalteadlastel üritatakse suud sulgeda või panna oma seisukohti revideerima manipulatiivsete meetoditega – eelkõige demagoogiliste võtetega –, mis ei sobi vabasse ühiskonda, vaid pigem Putini Venemaale.
Neid rakendavad inimesed, kes on kuulutanud end vabaduste ja vähemuste kaitsjaiks. Teadlastele ning kvalifitseeritud spetsialistidele surve avaldamist ei ole võimalik demokraatlikus ühiskonnas aktsepteerida, kuna teadus ise saab kindlalt seista kahel vabadusel – mõtte- ja konkurentsivabadusel.
Infosõda ei ole tegelikult protsess, mis leiab aset ainult riikidevahelistes suhetes sõjaliste, majanduslike või poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, vaid see võib toimuda ka ühiskonna sees. Nagu «suures», riikidevahelises infosõjas, on ka «väikestes» infosõdades eesmärgiks mõjutada vastaspoole moraalset ja psühholoogilist seisundit. Eesti ühiskonnas tundub, et grupp inimesi ongi võtnud ette inforünnaku oma seisukohti väljendavate eriala spetsialistide vastu, kasutades selleks nii traditsioonilises ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeedias infosõjast pärinevaid relvi.
Kui olete jälginud Vene televisiooni ja sealseid poliitikasaateid, siis on teile mitmed meetodid äratuntavad, ehkki televisioon pakub manipuleerimiseks palju rikkalikumalt võimalusi kui kirjasõna. Manipuleerimisvõtteid eksisteerib lugematu hulk, kuid ühed lihtsamad on inimesele või grupile sildi külge kleepimine, nende naeruvääristamine ning nende autoriteedi kahtluse alla seadmine. Selle tagajärjeks on ka diskussiooni taseme allakäik.
Vene telesaadetes seisavad saatejuhist paremal ja vasakul sageli kaks lauda, mille taga kutsutud soliidsed eksperdid – ühe laua taga on inimesed poolt ja teise taga vastu. Vaadake, kuidas pöördub saatejuht külaliste poole, kes julgevad avaldada arvamust, mis on vastupidisel seisukohal režiimi omast. Saatejuht laseb käiku kogu olemasoleva arsenali: sarkasm, naeruvääristamine, sildistamine, häbistamine, demoniseerimine. Eesmärk on arvamusavaldajate ja nende arvamuste marginaliseerimine, suu sulgemine ning vaatajate veenmine selles, et tõde on justkui enamuse poolel, kelle vaateid esindab saatejuht ning poolt olevad saatekülalised, mistõttu peavad nende seisukohtadega ühinema ka televaatajad.
Kui keegi on esitanud oma argumenteeritud arvamuse, siis on hea tava teha emba-kumba: kas temaga nõustuda või esitada oma argumenteeritud vastuarvamus, mitte tormata vasturünnakule sildistustega «radikaal» (kõlab ka harimatu inimese suus kuidagi akadeemiliselt, või kuidas?), «nats», «-foob», «loll» jne.
See viimati kirjeldatud tegevus kaldub ise äärmusesse, lõhestab ja defragmenteerib, mitte ei ühenda ühiskonda. Teravad vastandused valgeteks-mustadeks, valgeteks-punasteks, pruunideks-punasteks jms on omased kodusõtta vm sisekonflikti sattunud lõhenenud ühiskonnale, mida loodetavasti Eestis keegi näha ei soovi.
*JMKE laulust «Demagoogia».