Urve Eslas: minu huvid ja meie huvid (7)

Urve Eslas
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urve Eslas
Urve Eslas Foto: Erakogu

Dialoogis «Kriton» kirjeldas Platon Sokratese ja Kritoni vaidlust inimese ja seaduse suhte üle – Sokrates ootab kongis surmaotsuse täideviimist ja Kriton püüab teda põgenema veenda. Sokrates ei ole sellega nõus, ehkki reeglid, mille järgi ta surma mõisteti, võivad olla ebaõiglased, tähendaks põgenemine nende põhimõtete rikkumist, millele ühiskond ehitatud on.

Kas Sokrates oleks pidanud põgenema või mitte, on üks neid vaidlusi, mis kestavad senini: mis õigupoolest on ühiskondlik lepe? Kas see on alati kooskõlas demokraatia põhimõtetega? Kas see on alati õiglane? Kes on selle osapooled? Kellel on õigus seda muuta ja millal? Mida teha, kui inimene tahab muud kui kollektiiv?

Seda, kui olulised need küsimused on, näeb eriti selgelt väikeste ja väga väikeste ühiskondade peal, kus vastuolu üksikisiku tahte ja kollektiivse tahte vahel ilmneb nagu reaktsioon katseklaasis. Olen näinud kolme sellist katseklaasi-ühiskonda, kus koos püüavad hakkama saada paarkümmend või paar tuhat inimest. Peamine küsimus igas sellises koosluses on olnud, mida teha nendega, kes teistest erinevad on ja ühiskonda just kui ei sobi, sest neil on teised soovid kui enamikul.

Eriti huvitav on vastuolu siis, kui see puudutab aluspõhimõtteid, mida selles ühiskonnas tähtsaks peetakse. Kui kogukond peab oluliseks kollektiivsust, kas individualistil on seal kohta? Aga ateistil religioosses kogukonnas? Lihasööjal taimetoitlaste kogukonnas? Suitsetajal tervislikku elu elavate inimeste kogukonnas? Ja mida sellise teistest erinevaga sel juhul teha, et see ei kahjustaks ei inimese ega kogukonna heaolu?

Kaks hiljutist seisukohta tõid need küsimused taas meelde: Eiki Nestori öeldu, et kõik need, kes Euroopa Liitu ja NATOsse kuulumise kahtluse alla seavad, on Eesti-vastased, ja Martin Helme öeldu, et lastetu naine on osa Eesti iibeprobleemist. Julgeolek ja iive on samasugused aluspõhimõtted nagu kollektiivsus, religioon või taimetoitlus. Kas see tähendab, et need, kellele ei meeldi NATO, EL või lapsed, vajaksid hukkamõistu või peaksid lahkuma?

Pigem vastupidi. Üks katseklaasi-ühiskond oli leidnud üsna toimiva viisi: ehkki reeglid olid üldised ja kehtivad, leiti igaühele võimalus soovide järgi elada (kuni need ei läinud kehtivate seadustega vastuollu, mõistetavalt). Üldised reeglid jäid endiseks: kollektiivsus, tervislikud eluviisid ja taimetoitlus on olulised. Aga kui keegi tahab olla üksi, elada mittetervislikult või süüa liha, siis on tal õigus seda teha hukkamõistuta. Selgus, et kui kogukond andis inimestele vabaduse elada teisiti, kui tuumpõhimõtted ette näevad, ei saanud tuumpõhimõtted sellest kuidagi kahjustatud. Kui on valida, kas inimene on kogukonna või kogukond inimese jaoks, siis on eelistatum viimane.

Kõige huvitavam oli aga argument, mis selliste muudatuste sisseviimiseks toodi: kui inimesed sunnitakse kogukonnast lahkuma, sest nad ei sobi sellega, ei kaota sellest lahkujad, vaid kogukond, mis muutub iga lahkujaga aina enam ühe-tõe-ühiskonnaks.

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles