Kui jutuks tuleb armeenlaste genotsiid, tsiteeritakse sageli Hitleri sõnu «Aga kes mäletab täna armeenlaste hävitamist?», millega ta õigustas oma käsilastele juutide hävitamist. 2. juunil 2016 näitasid sakslased kogu maailmale, et ka nemad mäletavad, kirjutab ajakirjanik Aza Babajan.
Tähelepanuväärne on pigem see, et resolutsiooni vastuvõtmine ei tule Saksamaale just eriti sobival ajal, vaid ajal, kui on käimas pingelised läbirääkimised Türgiga rände tõkestamise küsimuses. Sellele vaatamata hääletasid Bundestagi saadikud sama hästi kui ühehäälselt – vastu oli kõigest üks ja erapooletuks jäi samuti ainult üks Saksa parlamendi liige.
Poliitilist poleemikat see küsimus Saksamaal ei tekitanud. Selles pedantlikus, Saksa korra vaimus koostatud dokumendis seisab, et Saksamaa on saja aasta taguses teos kaasvastutav, kuna keiserlik Saksamaa, mis oli Osmanite impeeriumi liitlane Esimeses maailmasõjas, oli suurepäraselt informeeritud, teades noortürklaste valitsuse organiseeritud ja plaanipäraselt toime pandud kuritegudest, mille eesmärk oli hävitada kogu rahvas. Ajaloolaste uurimused nendest veristest sündmustest põhinevadki tänapäeval põhiliselt Saksa ametlikel dokumentidel ja sakslastest pealtnägijate tunnistustel.
Enne hääletust oli Bundestag jäänud tugeva surve alla ühelt poolt Saksa valitsuse, teisalt mitmemiljonilise Saksamaa türklaste kogukonna poolt. Hääletamispäevaks olid mitmel pool organiseeritud kohalike türklaste protestiaktsioonid. Muide, Bundestagi resolutsiooni algataja oli roheliste partei liider Cem Özdemir, kes ise põlvneb türgi immigrantidest ning kes enne hääletust sai tohutu hulga ähvardusi, sõimu ja süüdistusi reetmises. Özdemir ise ei maininud kordagi, et teema on Ankara jaoks tabu, kuid Türgis pole vähe neid, kelle silmis on see ülioluline ajalooline ja ühiskondlik küsimus.
Pärast Bundestagi avaldust jäi Türgi põhimõtteliselt omaenda ajaloo eitamises üksi. Selles lahingus oli Türgil kuni viimase ajani kaks põhilist liitlast: Saksamaa ja Austria, kes tunnistas armeenlaste genotsiidi 2015. aasta aprillis. Põhimõtteliselt oli Saksa parlamendi otsus omamoodi veelahe, mille järel on teistel Euroopa riikidel raske jätta armeenlaste genotsiid tunnistamata. Diskussioon Türgi Euroopa Liidu liikmesuse üle muutub aga jäigemaks, kuna ka ilma armeenlaste genotsiidita jätkub küllaga probleeme, mis seab kahtluse alla selle, kas Türgi on valmis järgima euroopalikke väärtusi või mitte.