Riigikaitsekomisjoni poolt algatatud tänane olulise riikliku tähtsusega küsimuse arutelu on eeskätt seotud meie komisjoni poolt koostatud raporti «NATO heidutus Läänemere piirkonnas: hetkeseis ja perspektiivid» avaliku tutvustamisega ning Eesti ootustega eelseisval NATO Varssavi tippkohtumisel, rääkis riigikaitsekomisjoni esimees Marko Mihkelson (IRL) riigikogus peetud kõnes.
Viimaste aastate jooksul toimunud Euroopa julgeolekuolukorra märkimisväärse muutumise ning läheneva NATO tippkohtumisega seoses võttis Riigikogu riigikaitsekomisjon 26. oktoobril 2015 vastu otsuse koostada NATO heidutuse teemaline raport.
Komisjoni raportil on kaks peamist eesmärki. Arvestades julgeolekuteema olulisust, soovib komisjon enne NATO tippkohtumist anda Vabariigi Valitsusele oma konsensuslikud soovitused heidutushoiaku tugevdamiseks meie regioonis. Teine sama oluline eesmärk on tuua raportis esitatud materjaliga laiema lugejaskonnani mitmesugust teemakohast informatsiooni nii taustateadmiseks kui ka arutelu avardamiseks.
Raporti koostamiseks viis komisjon läbi 17 erinevat kuulamist, kuhu NATO heidutusteemadel olid kutsutud rääkima välisministeeriumi, kaitseministeeriumi, kaitseväe ja julgeolekuasutuste esindajad, samuti Eesti mõttekodade julgeolekueksperdid.
Rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas toimuva paremaks mõtestamiseks koos liitlastega korraldas riigikaitsekomisjon vaadeldaval perioodil - oktoober 2015 – aprill 2016, välisvisiidid Saksamaale, Rootsi, Poola, Prantsusmaale ning NATO peakorteritesse Brüsselis ja Monsis, kohapeal võõrustati Belgia parlamendi kaitsekomisjoni delegatsiooni. Ülevaated visiitidest on samuti raportisse lisatud.
Raporti koostamisel kasutati avalikult kättesaadavaid allikaid, peaasjalikult Läänemere regiooni julgeolekuolukorda kirjeldavaid analüüse ja valitsustele esitatud soovitusi.
Raporti teemade detailsele käsitlemisele seadis teatavad piirid asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud või salastatud informatsioon, mida ei saanud raporti tekstis kajastada. Samas võtavad raporti järeldused ja soovitused arvesse ka tundliku iseloomuga informatsiooni.
Samal ajal oma raporti koostamisega tellis riigikaitsekomisjon Rahvusvaheliselt Kaitseuuringute Keskuselt analüüsi teemal «Strateegilise tasakaalu tugevdamine Läänemere piirkonnas», kus esitatud järeldused ja soovitused on sulandatud käesoleva raporti järelduste ja soovituste osaga.
Raport on jaotatud nelja peatükki. Nendes keskendutakse muutunud julgeolekukeskkonna ja Venemaa läänevastase poliitika aluste kirjeldamisele, NATO kohalolekuvõimekusele Läänemere regioonis ning regiooni tulevikule kriitilise tähendusega julgeolekudebatile Rootsis ja Soomes. Viimases peatükis on välja toodud komisjoni järeldused ja soovitused.
Käesoleva raporti ajendiks on pikaajalised muutused laiemalt globaalses ning kitsamalt Euroopa julgeolekukeskkonnas. Suurte globaalsete tõukemõjuritena tuleks silmas pidada näiteks Hiina avanemispoliitika algust 1978. aastal, võitleva islamiäärmusluse teket 1980-ndatel, Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal ning Euroopa ajaloolist ühinemist 2000-ndatel.
Tegemist on murranguliste mõjutustega, mis on juba esile kutsunud tõsiseid regionaalseid konflikte ning mis võivad leida väljundi pikaajalistes globaalsetes vastasseisudes.
Vaba maailma piiril asuvale Eestile on äärmiselt oluline tajuda ja teada nende suurmuutuste iseloomu ning mõju. Seejuures on tähtis, et meie enda julgeolekupoliitika põhineks äärmiselt realistlikul olukorra hinnangul ning sellest tehtud järeldustel ja otsustel.
Eesti jaoks on oluline, et meie liitlased tunnetaksid sarnaselt meiega julgeolekukeskkonna muutumist ning eeskätt tänaselt Venemaalt lähtuvat eksistentsiaalset ohtu alliansi tulevikule. Seepärast on erakordselt vajalik saavutada NATO Varssavi tippkohtumisel selge edasiminek alliansi heidutusmeetmete sihitamises ja tugevdamises.
Venemaa välisminister Sergei Lavrov ütles 2016. aasta esimesel suuremal pressikonverentsil jaanuari lõpul, et heade suhete aeg Läänega on läbi ning suhted ei pöördu enam kunagi tagasi tavapärase juurde. Kui siia lisada Venemaa uuendatud rahvusliku julgeoleku strateegia ja Venemaa julgeolekunõukogu sekretäri ning endise FSB direktori Nikolai Patruševi mõtteavaldused läinud aasta lõpul ajalehtedele Izvestija ja Rossiiskaja Gazeta antud intervjuudes, siis pole Kremli meelest külm sõda Läänega kunagi lõppenud ning käib järjepidevalt edasi 1945. aastast saadik.
Venemaa tänane eliit eesotsas president Vladimir Putiniga, kes peab lugu filosoof Ivan Iljini tõekspidamistest, teab kindlasti tema üht kuulsamat tsitaati: «Pärast igat katset Venemaad jagada ja pärast igat lagunemist taastab ta ennast uuesti müstilise antiikse spirituaalse identiteedi jõul.»
Nii on just praegu Lääne liidritel, kaasa arvatud Balti regiooni poliitilistel otsustajatel vaja mõista, et kui mõõta toimuvat pikema ajaloolise perspektiiviga, siis Venemaa ja Lääne vahel on paraku olnud normaalsuseks pigem konfliktsed ja geopoliitiliselt konkureerivad suhted. 1990-ndad olid ehk kõige parem aeg üldse nende suhete ajaloos.
Ühendkuningriigi Konfliktiuuringute Keskuse ja Chatham House’i teadur Keir Giles märkis NATO Parlamentaarse Assamblee aastakoosolekul Stavangeris 11. oktoobril 2015 peetud ettekandes, et see, mis paljusid Moskva praeguse käitumise juures üllatab, pole tegelikult muud kui Venemaa naasmine oma vanade liistude juurde. Kuid see annab meile ka näpunäiteid, kuidas Moskvaga toime tulla. Lihtsamalt öeldes, me oleme varemgi samas olukorras olnud.
Tõepoolest, juba 1983. aastal Balti regiooni julgeolekuaspekte uurinud Monterey mereväekooli magistrant Jan Cody Gaudio rõhutas, et alates Teise maailmasõja lõpust oli Nõukogude Liidul koos oma satelliitidega Läänemere regioonis silmnähtav strateegiline ülekaal lääneriikide ees. Nii oli näiteks Varssavi pakti riikidel üksnes mereväes NATO ees kuuekordne ülekaal.
See oli loonud olukorra, kus tuumasõda vältides võis Nõukogude Liit saavutada strateegilist edu ootamatu rünnakuga näiteks Taani väinade vastu. Ennetava löögi taktika täiustatud versioon oli Venemaal välja töötatud 1968. aastal marssal Vassili Sokolovski poolt. Pole välistatud, et Venemaa tänane kindralstaabi ülem armeekindral Valeri Gerassimov on oma doktriinis kasutanud muuhulgas ka Sokolovski ideid.
Gaudio tõi oma töös välja ka poliitilised aspektid Kremli Balti regiooni julgeolekut mõjutavas tegevuses, rõhutades eriti, et neutraalsus ja Põhjala julgeolekualane lõhestatus olid eeskätt Nõukogude Liidu huvides. Ta kirjutas, et otsesest sõjalisest interventsioonist Skandinaavias kujutab suuremat ohtu nn «finlandiseerimispoliitika».
Kuid mis kõige hämmastavam, tänaseks juba USA mereväe eruadmirali Gaudio hinnang enam kui 30 aastat tagasi meie regioonis olnud julgeolekukeskkonnale on kui eile kirjutatud. Kuulake, mida ta siis ütles: «Balti regioonis on väga oluline vaadata uue pilguga nii elavjõu kui varustuse eelpositsioneerimisele. Tänast tehnoloogia taset arvestades areneb kaasaegne sõda väga kiiresti ja jätab vähe aega mobilisatsiooniks. «Ekspeditsioonifilosoofia» jõudude toetamisega kaugelt ei oma enam sellist sõjalist ega poliitilist tähendust kui mõni aasta tagasi. Allianss peab loobuma mõttest, et iga kaitse- või ettevalmistusmeede vastuseks Nõukogude ekspansioonile oleks Kremlis käsitletav kui provokatsioon. Liitlaste kaitse, mida võidakse käsitleda nõrgana, loob iseenesest kutse agressiooniks.»
Juba 2011. aastal avaldas Ühendkuningriigi Konfliktiuuringute Keskus aruande «NATO-Vene suhete lähtestamise seisukord». Aruanne kirjeldas ajutist optimismi NATO ja Venemaa suhetes pärast 2010. aasta novembris toimunud Lissaboni tippkohtumist, kui ainult viimast kõrgpunkti tuttavas ja ettearvatavas tsüklis, mis on 1991. aastast saati mitu korda kordunud. Aruanne ütles, et ükskõik kui mitu korda suhet lähtestati või taastati, kukkus see varsti kokku liitlaste ja Venemaa vaheliste strateegiliste eesmärkide põhimõttelise konflikti tõttu. Aruanne ennustas, et peatselt algab järgmine raund konfliktis Venemaaga.
Ülimalt vajalik on aru saada, et meie väärtused ja elulised huvid ei ühildu Venemaa omadega, harjuda selle mõttega ja suhelda Venemaaga edaspidi sellelt põhjalt.
Suurim panus, mida saame praegu teha Euroopa rahuliku ja stabiilse tuleviku nimel, on mõista ja aktsepteerida seda põhimõttelist huvide konflikti. Me peame kas investeerima ulatuslikult ja pikaajaliselt Venemaa heidutamisse Moskva meelest tähendusrikastel viisidel või olema valmis seisma vastakuti reaalse konfliktiohuga.
Oma raportis keskendusime ka Venemaa sõjalise doktriini ja rahvusliku julgeoleku strateegia viimaste versioonide analüüsile. Lühidalt kokku võttes saab märkida, et mõlemast dokumendist ilmneb kõike muud kui soovi edendada NATOga sisulist ja konflikti vältivat dialoogi. Tegemist on otsese vastandumisega NATO ja läänemaailmaga ning see on toonud kaasa külma sõja aegse vastasseisu jätkumise. Siinkohal on oluline rõhutada, et see hoiak on Venemaal kujunenud sisuliselt juba 1990ndate aastate teisest poolest saadik.
USA president Barack Obama ütles 3. septembril 2014 Tallinnas peetud kõnes, et Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on NATO jaoks sama tähtis nagu Berliini, Pariisi ja Londoni kaitsmine. Tsiteerides Marie Underi kunagises luuletuses esitatud küsimust: «Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!», vastas Obama: «NATO, kaasa arvatud Ameerika Ühendriikide relvajõud!» Me tuleme siia Eesti eest, Läti eest, Leedu eest. Ükskord te kaotasite oma iseseisvuse. NATO-ga ei kaota te seda enam kunagi!» kinnitas USA president.
Alates Venemaa agressioonist Ukraina vastu on NATO taas keskendunud oma peaülesandele – kollektiivkaitse tagamisele. Püsivalt halvenev julgeolekukeskkond ning Venemaa revisionistlik poliitika on survestanud NATO liikmesriike kasutusele võtma heidutusmeetmeid, sealhulgas erinevate väevõimekuste paigutamist alliansi idatiivale.
Kui NATO Walesi tippkohtumise ajal 2014. aasta suvel räägiti veel idatiiva julgestusmeetmetest, siis täna on põhiterminina kasutusel «heidutus». See vastab paremini kujunenud julgeolekuolukorrale ja võimaldab täpsemini sõnastada ühispoliitikat. NATO peab tagama nähtava heidutuse kõikjal, kus võib varitseda oht alliansi territooriumile.
Seejuures on tähtis mõista, et eelseisev NATO Varssavi tippkohtumine on vaid üks tähis alliansi kollektiivkaitse tugevdamisel. Walesi kohtumise järel on allianss selgelt tõestanud, et on suuteline kiirelt ja paindlikult reageerima julgeolekukeskkonna muutumisele. Meie jaoks on eriti oluline alliansi ühtsuse, väljakutsetele kohased otsused ning nende kiire ellurakendamine.
Riigikaitsekomisjoni raport lõpeb järelduste ja soovitustega Vabariigi Valitsusele. Ma tahan siinkohal rõhutada, et tegemist on konsensusega kõigi Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude vahel.
Eesti välis- ja julgeolekupoliitika senise edukuse on määranud suuresti erakondadevahelisel konsensusel põhinev arusaam strateegiliselt oluliste valikute tegemisel. On ilmne, et mida lõhestatum oleks see debatt ning mida konfliktsemad erakondade hoiakud, seda haavatavam oleks ka meie riigi julgeolek.
Raporti järeldused algavad selge tõdemusega, et viimastel aastatel pingestunud julgeolekukeskkond NATO idanaabruses on pikaajalise iseloomuga. Seda arvestades peab NATO oma kollektiivkaitse tõhustamiseks panustama pikaajalistesse lahendustesse.
Tagamaks alliansi kollektiivkaitse ning võimearenduste jätkusuutlikkuse, peavad eeskätt NATO Euroopa liitlased senisest enam panustama kaitsekoostöösse. Selle all tuleb mõista peaasjalikult riikide kaitsekulutuste määra tõstmist, mis täna on Euroopa liitlaste puhul keskmiselt vaid 1,4 protsenti SKPst. Üksnes viis NATO liikmesriiki – Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Poola, Kreeka ja Eesti täidavad täna kaitsekulutuste osas poliitilist kokkulepet hoida kaitsekulutused vähemalt 2 protsendi tasemel SKPst.
Kriitilise tähtsusega on töötada alliansi ühtsuse tugevdamise nimel. Samal ajal ei tohi unustada, et liitlassuhted toimivad kriisiolukorras ainult siis tõhusalt, kui Eesti suudab senisest rohkem tähtsustada iseseisva kaitsevõime toimimist. Seejuures on oluline, et meie siseriiklik panus kaitsevõime tõstmisse haaraks endasse tegevused diplomaatiast sisejulgeolekuni.
NATO heidutus ja liikmesriikide kaitse vajavad reaalset tugevdamist ning NATO heidutuse põhimõtted vajavad ajakohastamist. Heidutuse ajakohastamise otsustamine peab toimuma hiljemalt NATO Varssavi tippkohtumisel.
NATO Varssavi tippkohtumisel peavad liitlased rõhutama tuumaheidutuse tähtsust ning selle ajakohastamist, vältimaks ükskõik millise riigi valearvestust tuumarelva kasutamise võimalikkuse kohta.
NATO kaitseplaneerimine, mille praeguseks aluseks on lisajõudude siirmine ja karistusheidutus, peab rohkem keskenduma tõkestusheidutusele ja adekvaatsele ettenihutatud kohalolekule Balti riikides, Poolas ja kogu Läänemere piirkonnas.
Vältimaks Läänemere riikide võimalikku isoleerimist, peavad liitlased panustama A2/AD ehk juurdepääsu takistamise tõrjestrateegiasse, kusjuures kriitilise tähtsusega on Suwałki koridori kaitstuse tagamine.
Tõkestusheidutuse paremaks saavutamiseks on keskpikas perspektiivis vajalik NATO liitlaste kuni brigaadisuuruse lahinguvõimelise üksuse ja toetuselementide paigutamine igasse Balti riiki, sealhulgas Eestisse. Sellega seoses tuleb Vabariigi Valitsusel detailselt analüüsida vastuvõtva riigi võimearendust perspektiivis liitlaste kuni brigaadisuuruse üksuse majutamis- ja väljaõppetingimuste loomiseks.
Seejuures on väga oluline, et liitlasüksuste senisest suurem kohalolek Eestis tuleb võimalikult sujuvalt ühtlustada meie enda kaitseväe üksuste väljaõppe kavadega.
Riigikaitsekomisjon leidis, et täiendavalt on vajalik NATO liitlaste rasketehnika ja muu varustuse eelpaigutus Eestisse ja teistesse Balti riikidesse. Samuti rõhutasime raportis, et riigikaitse huvides tuleb tagada valmisolek minna NATO Balti õhuturbemissioonilt üle õhukaitsemissioonile, suurendades selleks regioonis paiknevate liitlaste õhuväeüksuste ja sõjalennukite arvu ning luues samas adekvaatse õhukaitsesüsteemi.
Heidutuse tugevdamiseks tuleb koostöös liitlastega saavutada NATO alaline kohalolek Läänemerel, tihendada riigisisest mereseirealast koostööd ning koostöös liitlastega arendada oluliselt edasi Eesti rannakaitsesüsteemi.
Riigikaitsekomisjon juhib raportis tähelepanu Eesti erakondade konsensusele kaitsekulutuste puhul kui heale eeskujule. Seejuures teeme samuti konsensuslikult ettepaneku kaaluda Eesti kaitsekulutuste suurendamist, arvestades eeskätt hädavajalikke võimearendusi ning vastuvõtva riigi investeerimisvajadust.
Riigikaitsekomisjon rõhutab, et NATO liikmesriigid peavad rohkem investeerima ühisõppustesse, sealhulgas kollektiivkaitse tegevuste läbimängimiseks Läänemere regioonis.
Samuti on oluline suurendada USA ning liitlaste küber- ja elektroonilise sõja alast võimekust Euroopas, sealhulgas tihendada koostööd Eestis paikneva NATO kollektiivse küberkaitse oivakeskusega ning Eesti küberharjutusväljakuga.
Nii raporti põhitekstis kui ka soovitustes tõstab riigikaitsekomisjon esile järjekindlat panustamist Soome ja Rootsi tõhusamal kaasamisel regionaalsesse kaitsekoostöösse. Soome ja Rootsi võimalik tulevane liitumine NATOga muudaks kogu meie regiooni julgeolekut senisest suurema stabiilsuse ja ettearvatavuse suunas.
Raporti viimase soovitusena toetab komisjon sellist dialoogi NATO ja Vene Föderatsiooni vahel, mis põhineb rahvusvahelise õiguse normide järgimisel. Eesti huvides on pingete maandamine idanaabriga viisil, mis järgib 21. sajandile kohaseid rahvusvahelisi koostöönorme, kus õigus ja vastutus on ülemuslikud jõule ja ähvardamisele.