Ahto Lobjakas väärib imetlust. Ajal, mil sõnapaar «valge mees» sisaldab endas nii etteheidet kui ka üleskutset too kahetsusväärne puudus endas kõrvaldada, kannab ta selle koormat stoiliselt edasi ja suhtub džungli valgustamisse samasuguse missioonitundega nagu Rudyard Kipling. Tema viimasest loost (PM 8.6) said metslased (liiginimi homo estonicus) jälle üht-teist kasulikku teada, kirjutab Hardo Pajula.
Tees, et kohalikud võsamurjanid on patoloogilised naiste-, neegri-, moslemi-, lesbi-, homo- ja transuvihkajad (loetelu täieneb pidevalt) ei ole küll uus, aga see-eest kirjeldati meile seekord kaasahaaravalt ja inspireerivalt Lobjaka läänt. Eriti põnev tundus mulle seekord Lobjaka käsitlus sellest, mismoodi õhtumaades uuel ajal teadust tehakse.
Lääne teadusajakirjanduses – kirjutab Lobjakas meile – ei saaks ükski meie akadeemilistest primitivistidest (ma kahtlustan, et juttu on siin Peeter Espakist) avaldada islami kohta kriitilisi seisukohti: «Põhjus on lihtne: inimene ei ole seal empiirilise kategoriseerimise objekt, vaid ühiskondlikku leppe subjekt.» Kui «pärisajaloota» (mida see veel ei tähendaks?) kohalikud teadmamehed «vaatavad inimest kui looma» ja püüavad oma empiirilisi tähelepanekuid seejärel kuidagi korrastada, siis läänes olevat teadus «ühiskondliku diktaadi objekt».