75 aastat juuniküüditamisest: ülevaade arvamuslugudest ja meenutustest

Arvamusportaal võtab kokku aastate jooksul ilmunud artiklid juuniküüditamisest, millest möödub täna 75 aastat.

Juuniküüditamine pandi Nõukogude Liidu võimude poolt toime 1941. aasta juunis ja selle käigus deporteeriti erinevatel aladelt üle 65 000 inimese. Juuniküüditamine hõlmas Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldova alasid.

2016

Elu Nõukogude Liidus ehk Märjamaa kaitseliitlase Hans Littoveri ja tema naise lugu

2016

Elu Nõukogude Liidus ehk Märjamaa kaitseliitlase Hans Littoveri ja tema naise lugu.

Hans Littover sündis 16. mail 1898. aastal Männiku külas Märjamaa lähedal mõisatöölise peres. Vanemad Jaan Littover ja Tiina Littover (sünd. Lemberg) olid mõisamoonakad Männiku, Mõraste, Paeküla ja Sõtke mõisas. Ka Hans töötas juba lapsena koos vanematega nimetatud mõisate põldudel päevilisena (võttis kartuleid, korjas põldudelt kive jne.), kirjutab Eesti Ajaloomuuseumi teadur-kuraator Mati Mandel ajakirja Tuna tänavuses 1. numbris.

Hansul oli vend Jaan ja õde Maria. Juba teismelisena sai noormees tööd talusulasena Lümandu külas Vainu talus, Tiduvere külas Sepaotsa talus ning Männiku külas Mart Juuriksoni juures. 1916. aastal siirdus Hans merekindluse ehitustöödele Tallinna, kasutades õhtuseid aegu mitmesugustel kursustel osalemiseks. Siis elas ta Nõmmel.

1917. aastal mobiliseeriti Hans Littover Vene sõjaväkke, pärast väljaõpet aga saadeti Balkani rindele. Kodusõja ajal sattus ta Lõuna-Venemaal vangilaagrisse, kust põgenes, ning astus teenistusse punaväkke Budjonnõi I Ratsaarmees. Seal sõdis ta punaste poolel kodusõja lõpuni. 1921. aastal opteerus Hans Littover Harkovi ja Moskva kaudu Eestisse, kuhu jõudis oktoobrikuus. Loe edasi...

---

2016

Arseni Roginski: et leida Balti riikidega ühine keel, tuleb Venemaal tunnistada kuritegusid

2016

Arseni Roginski: et leida Balti riikidega ühine keel, tuleb Venemaal tunnistada kuritegusid

Vene ajaloolane ja viimastel aastatel Venemaa võimude surve all nõukogude režiimi kuritegusid uuriva ühingu Memorial juht Arseni Roginski räägib intervjuus Postimehele hiljuti palju tähelepanu saanud Kolpaševo juhtumist, kahetisest suhtumisest Stalinisse vene ühiskonnas ning 1941. aasta juuniküüditamisest.

- Hiljuti sai Eestis palju vastukaja artikkel 1979. aasta Kolpaševo sündmustest, kui Ob uhtus minema kalda, avades nõnda stalinistliku terrori ohvrite matmispaiga. Kui palju selliseid matmispaiku üldse eksisteerib?

Kolpaševo sündmused on täiesti ainulaadsed, kuna see, mis toimus, muutus laiemale üldsusele avalikuks juba perestroika aastatel. Mina kuulsin sellest 1980. aastal Siberis töötanud geoloogidelt ja selle loo andsime toona edasi piiri taga ilmuvale venekeelsele pressile, kes selle avaldas.

Ainuüksi aastatel 1937–1938 lasti Nõukogude Liidus maha 700 000 inimest. Need olid ajad, kui surmaotsused langetati tagaselja Moskvas või oblastikeskustes, arreteeritud istusid kohalikes vanglates. «Dvoikad» või «troikad» («troikadesse» kuulusid NKVD ülem, partei esimene sekretär ja prokurör, «dvoikadesse» esimesed kaks – T.M.) vabariigi või oblastikeskustes mõistsid inimesi surma, see otsus anti kohapeale edasi ja viidi ka täide. Loe edasi...

---

2016

Raul Rebane: Kolpaševo järsaku võigas saladus

2016

Raul Rebane: Kolpaševo järsaku võigas saladus

«See lugu on selleks, et kaks korda tapetud inimesed saaksid meiega rääkida,» kirjutab publitsist Raul Rebane.

1980. aastate alguses levis suust suhu lugu, mis tundus täiesti uskumatu. Mu vanaonu poeg Harry Ausmaa oli 1941. aastal küüditatud Tomski oblastisse ja ta tuli tagasi sealtkandist pärit abikaasaga. Suhted Siberi rahvaga säilisid, jutud levisid nende kaudu Eestisse ja Harry kaudu meieni.

Kolpaševo puudutab, paljusid peresid liigagi palju. 14. juuni 1941 küüditamisel oli just see linn keskus, kus tuhandeid eestlasi ümberkaudsetesse küladesse laiali jaotati. Teiste hulgas olid ka minu vanaema Alma Ausmaa, 14-aastane onu Kalju ja 11-aastane onu Erich. Nad viidi Kolpaševost 40 kilomeetri kaugusele Tšainski rajooni Andrejevka külla. 1955. aastal jõudis sinna paljude vanglate järel ka kolmas onu, Miki. Loe edasi...

---

2012

Romaan juuniküüditamisest Eesti külas

2012

Romaan juuniküüditamisest Eesti külas

Katrin Kurmiste romaan «Tuulekülv» kujutab kaasahaaravalt Eesti lähiajaloo üht traagilisemat ja heitlusterohkemat aastat – 1941. aasta juuniküüditamist ja sellele järgnenud metsavendlust, tegevuskohaks Rakvere ümbruse külad ja metsad. Romaan algab 14. juuni varahommikuste sündmustega ning lõpeb metsavendade ja punaste ägedate lahingute, vallamaja süütamise ja sakslaste lähenemisega.

Küüditamisjärgne pilt Virumaast on õõvastav – paljud talud on jäänud tühjaks, põllud sööti, mehed kadunud metsadesse. Elu kaotas või Siberisse küüditati eesti rahva tegusam osa – ärksad taluperemehed, intelligendid, töökad ja aktiivsed inimesed, kes kujutasid ohtu uuele režiimile. Loe edasi...

---

2011

Peeter Tali: söömata jäänud perekondlik lõuna

2011

Peeter Tali: söömata jäänud perekondlik lõuna

«Me julgeme ajalugu ja kannatusi mäletada, selleks et mitte lasta kuritööl korduda. Rööpad on ju needsamad,» kirjutab juuniküüditamise 70. aastapäeval kolonelleitnant Peeter Tali, meenutades oma vanaisa Peeter Pettai saatust.

Nõmme linnas oli juunikuine päikesepaisteline pärastlõuna. Isa oli läinud rongiga Pääskülla viljapuid vaatama. Aasta tagasi oli pere ostnud krundi mõisamaast, kuhu pidi tulema nende päris oma kodu.

Ehitusmaterjal oli ostetud ja valmis. Viljapuud ja põõsad olid juba istutatud. Juulikuus pidi Pääskülas ehituseks minema. Isa talu oli Võrumaal Põdra külas, aga sinna jõudis pere ainult korra aastas puhkuse ajal. Teenistus hoidis isa ja ema Tallinnas kinni. Loe edasi...

---

2003

Sisemise intelligentsi küsimus

2003

Sisemise intelligentsi küsimus

Kui ühed leinavad ja teised peavad sealsamas kõrval pöörast pidu, siis on ilmselt midagi valesti. Juuniküüditamise leinapäev 14. juunil on juba mitmel aastal andnud põhjust vaidlusteks, mida sel traagilise sündmuse mälestuspäeval sobib ja tohib ette võtta või korraldada.

Postimees on seisukohal, et minna lihtsama vastupanu teed ja kohe seaduse abi järele haarata - nagu on soovitanud mitmed poliitilised ühendused - pole õige. Selle asemel tuleks pöörata rohkem tähelepanu eestlaste üha nõrgeneva ajaloolise mälu erksana hoidmisele ning kasvatada sisemist äratundmist, mis on millal kohane ja mis mitte. Loe edasi...

---

2002

Erkki Bahovski: usk endasse

2002

Erkki Bahovski: usk endasse

Eestlane on ehk üle saamas oma traagilisest ajalootunnetusest ja sellega seonduvatest kompleksidest. Just täna, juuniküüditamise 61. aastapäeval saab rääkida väikesest nihkest, millest võib kujuneda võti 21. sajandi tunnetamiseks.

Eesti ajalugu eestlaste silme kaudu nähtuna on olnud kui valus dialoog, kus suured on end peale surunud ja väikse rolli tõrjutud eestlased on võimalusel vastu kähvanud. Tavaliselt on matsid ikka vaid mütsi alt saksu põrnitsenud.

Meid on rünnatud, rõhutud, okupeeritud, reedetud, küüditatud ja maha müüdud. Meie kirjutatud ajalugu on justkui vastused nendele õudustele, ja arutelud, mis kõik võinuks olla, kui... Loe edasi...

---

2001

Rahvast ühendav ajalugu

2001

Rahvast ühendav ajalugu

On kirjutatud, et «ajalugu on inimeste õnnetuste teadus», meie vägivallasajand näib seda formuleeringut kõnekalt kinnitavat, nii alustab Stèphane Courtois «Kommunismi musta raamatut».

Täna 60 aastat tagasi siinmail aset leidnud küüditamine asetub selles raamatus ühte ritta selliste 20. sajandi kuritegudega nagu 1920. aasta Doni kasakate likvideerimine ja küüditamine, 1941-44 volgasakslaste, krimmitatarlaste, tshetsheenide ja ingushshide küüditamine, inimeste hukkumine 1960. aastate Hiina kultuurirevolutsiooni käigus, 1975-78 Kambodzha linnaelanike hävitamine Pol Pothi rezhiimi ajal jne. Iga sündmuse taga seisavad konkreetsete inimeste elusaatused, miljonite elamata jäänud elud. Loe edasi...