Laupäevases Pärnu Postimehes eelmist nädalat kokku võtvas loos ütleb luuletajast ja ajakirjanikust kolleeg Kaupo Meiel, et suvepealinna üheks lööklauseks sobiks «Pärnu – Kuldse Trio sünnilinn», sest see kõlab õigesti, hästi ja mõnusalt. Kuldne Trio väärivat monumenti ja Ivar Põllu näitemäng «Pao-Pao» seda mõnes mõttes ka olevat. Mis saab mul kui Pärnust pärit ja seda siiani põliskodulinnaks pidaval literaadil olla selle vastu.
Vanameistrite osalemine etenduses oleks siis tõlgendatav kui Pätsi osalemine talle püstitatud ausamba avamisel Tahkurannas. Tammsaarelegi pandi tema eluajal Järva-Madisel püsti büst, kirjanik ise siiski avamisel ei osalenud. Nüüd aga istusid peakangelased etenduse lõpupoole publiku ees ja mõtisklesid oma elu üle. Nostalgia «nihestamiseks» osatas küll naishäälega reporter kõrvalt, et mis mõttetud tegelased ja mõttetu jutt, aga publik elas kaasa, tõusis lõpuks püsti ega lasknud aplausil vaibuda. See oli liigutav. Mu selja taga istuv kolleeg poetas pisara ja kommenteeris: «Kuidagi väga hästi tuli selles välja elu lühidus: natuke tilulilu ja ongi vanad mehed valmis.»