Kuni Rio olümpia alguseni pole spordisõbral midagi teha. Mõtlen teleris sportlastele kaasa elada, kiruda kommentaatoreid ja valikuid, miks näidatakse kergejõustikku, aga mitte Tour de France’i. Sest kastist tuleb ju vaid seepi ning viledaks kulunud kordussaateid. Mõni uudis sekka ka. Mine või ise jooksma, pumpa või rattakummid täis.
Aga alles olid ilusad ajad. Liigagi ilusad, sest jalgpalli ja kergejõustiku EMide nautimisel kippus vastuvõtuvõimest puudu jääma. Mõtlesin siis õudusega mitte just ammustele aegadele, mil käis tõsimeeli diskussioon, kas ikka maksab rahva raha rahvusringhäälingusse spordi kuninganna kergejõustiku, kuninga jalgpalli ja sünnipäevapeo olümpia ülekanneteks kühveldada. Õnneks raha poliitiliste jagamistehetega leiti.
Eluaegse spordiajakirjaniku ameti tekitatud professionaalse kretinismi tulemusena pole ma ei jalka, kergejõustiku, sõudmise ega muu ala fänn. Mulle on alad võrdsed, nagu ka sportlased ja mängus otsin ma ilu ning dramaatikat. Mul on savi, kes võidab, Eesti Venet jalgpallis või vastupidi. Aga mida ma küll tahan ja hindan, on sportlaste esituste kunst, emotsioonid, kui soovite, ka turundusnipid. Samuti austan spordishow’s osalevate kirjutavate, näitavate ja jutustavate kolleegide professionaalsust.
Kas ERR sai jalgpalli ja kergejõustiku kontinendi meistrivõistlustega hakkama kehvasti, normaalselt, hästi või hiilgavalt? Pakun jalgpalli puhul hinnet viis miinus, kergejõustikule neli pluss.
Jalgpallistuudio oli taas, nagu ka viimatise MMi ajal, ära teinud kõva organiseerimistöö, kindlustades igaks mänguks lobeda jutujooksuga kommentaatorid, lisaks analüüsiva stuudiotiimi. Minu lemmikud on ikka ja alati olnud kommentaator Tarmo Tiisler paaris endise vutituusa Indrek Zelinskiga. Nende peen huumor ja teadmised lihtsalt võluvad, aga head ja üliasjatundlikud olid teisedki. Kui miski veidi häiris, siis mõne mehe kohatine ilutsemine, «targetmenidega» eputamine ja «äärepoolikutega» labatsemine. Ning ikka veel kestev jutustamine, kes kellele söödab. Ma näen seda ju ekraanilt isegi.
Kergejõustikuga Amsterdamis olid natuke teised lood. Ka sealt pildi ost oli igati õigustatud, küll aga häirisid intervjuud, kus küsija vastused ära küsis ja küsitaval peale «võib nii öelda küll» vastata polnud vaja. Samuti kommentaatorite suutmatus öelda «kümmend», mitte «kümend». Mis teha, ERR olla kõnelemisõpetajad ammu lahti lasknud, sestap need wimbeldonid wimbledonide asemel jutus jooksevadki. Ja kriibivad vanal heal ajal Tartu Ülikoolis Gerda Laugastelt karmi keeleõpetust saanu kõrva. Pisiasjad, vist iriseja traagika.
Igatahes soovin headele kolleegidele Rio kajastamisel edu. Raha anti, usutavasti ütlete nagu sportlasedki «we will do our best» – anname endast parima.
Enn Hallik on Postimees Grupi ajalehe Pärnu Postimees sporditoimetaja.