«Star Trek tundmatusse» 2016
Režissöör Justin Lin, osades Chris Pine, Zachary Quinto, Simon Pegg, Zoe Saldana, Idris Elba, Sofia Boutella, Lydia Wilson, Joe Taslim
Kinodes alates 22. juulist
«Star Trek» lõpetas triloogia uhke lennuga
25. juuli 2016, 14:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaptenisillal kõlas käsklus «Täiskäik edasi, mister Sulu!», vana hea U.S.S. Enterprise’i mootorid hakkasid mürisema ja vapralt suundus alus sinna, kuhu ükski inimene pole varem käinud. Frantsiisi viimases filmis «Star Trek tundmatusse» oli see kaardistamata udukogusse, kus tähelaev kähku algosakesteks lammutati.
Pool sajandit tagasi, 1966. aastal, kui maailmas oli üleüldine kosmosevaimustus, käis Gene Roddenberry välja idee teha ulmesari, milles kosmoselaevakapten James T. Kirk ja tema kartmatu meeskond galaktikat uurivad ning rahu, sõpruse ja koostöö helget sõnumit levitavad. Tänaseks koondab frantsiis seitset telesarja ning 13 täispikka filmi, kokku 546 nimetust, mille ühes jutis ära vaatamine kestab 23 ööpäeva.
Lahtiütluse korras tunnistan, et ma pole kunagi eriline trek head olnud – nii nimetatakse Star Treki fänne. Minu sümpaatia kuulub pigem tähesõdade frantsiisile. Seda enam võite kindel olla minu siiruses, kui kinnitan: «Star Trek tundmatusse» on kõigist täispikkadest filmidest üks paremaid. Ja ulmehuvilisena olen need peaaegu viimseni ära vaadanud. 2009. aasta film oli paras õnnetus ja ega ka 2013. aasta variant midagi hiilgavat ei olnud.
Filmi režissöör Justin Lin on kogunud tuntust ja kõvasti dollareid «Kiirete ja vihaste» lavastamisega. Kihutamisfilmi kõrgeoktaanilise kütuse lõhna ja virtuaalset kummivilinat on tunda kogu viimases kolmandikus. Viimasel ajal linale tulnud ulme- ja superkangelaste filmid vaevlevad kõik selle küüsis, et napib ideid lõpumäruli lavastamiseks ja siis keeratakse lihtsalt kõik veel suuremaks ja hävitatakse rohkem asju.
Lin läheneb asjale hoopis teisiti ja tulemus on igatpidi nauditav. Eriti vahva ja värske vaatemäng oli õhuvõitlus Föderatsiooni Yorktowni nimelises kosmosejaamas, mille mõõtmed lubavad seal Enterprise’i kaliibris tähelaevaga ringi kimada.
Star Treki kultuurilisest tähtsust rõhutab tõik, et seal mängib Beastie Boysi 1994. aasta superlugu «Sabotage», mis leitakse vana tähelaeva muusikaarhiivist. Esiteks võib seda tõesti rap metali klassikaks lugeda, kui kõlbab peale panna ka 24. sajandil. Ja teiseks on Beastie Boys kategooriliselt ära keelanud oma loomingu kasutamine kommertseesmärgile või toodetes. Näiteks sai korvi Arnold Schwarzenegger, kes tahtis sama laulu kasutada ja pakkus selle eest «arvestatava hulga dollareid». Ja kolmandaks on see lihtsalt väga lahe lugu. «Lets make some noise!» nagu filmis öeldakse.
Mu meelest on terve Star Treki frantsiisi fassaadil mõned sünnimärgid, mida 50 aasta jooksul edasi pärandatakse. Need read geneetilises koodis tulenevad esimese sarja loomisajast. Esiteks valitses sel ajal üleüldine optimism, mille kohaselt kosmosevallutamine läheb järjest hoogsamalt. Üldiselt peaksime me aastal 2016 nädalalõpus Marsile suusatama sõitma.
Poliitiline olukorda oli sel ajal muidugi pinev ja tuumasõja oht kahe suurriigi vahel pidevalt õhus. Aga samas täitis 1960ndaid hipiajastu hõng, mis tõotas üleüldise rahu ja sõpruse Veevalaja ajastu peatset saabumist. Siit ka Föderatsiooni rahuarmastav ideoloogia, mida tõsi küll, pahatihti faaserite ja footontorpeedodega tuleb kehtestada. Aga mis nad siis on pahad!
Teine pärand – peale Kirki stamm-meeskonnakaaslaste – on tulnukadisain, mida võiks vabalt teha ka 50 aasta vanuste tehniliste vahenditega. Ei mingit arvutigraafikat (seda küll kasutatakse kosmoselahingutes), vana hea silikoon ja grimm ajavad asja ära küll. See kõik jätab natuke lapsiku mulje, aga see just ongi hea. Üks frantsiis, mis on oma juurtele truuks jäänud.
Stsenaarium ei hiilga erilise originaalsusega, aga miskipärast see ei häirigi mind. Kõige sümpaatselt üllatavam tegelane oli kosmose-Mowgli Jalayah (Sofia Boutella), kes hüljatud planeedil pärast lähedaste hukkumist end elus hoidis ja maailmavaate omandas. Loomulikult antakse meile parasjagu dr Bonesi (Karl Urban) ja Spocki omavahelisi naljakaid kraaklemisstseene. Kapten Kirk jälle on nii lootuselt positiivne tegelane, et temast on raske põnevat rolli vormida. Ei aita ka südamevaev surnud isa kingadesse astumise teemal ning ega Chris Pine eriti nahast välja ei poegi (õnneks).
JJ Abrams produtseeris 185 miljoni dollari eest jälle kaks tundi A+ klassis meelelahutust ja ilmselt teenitakse see raha kuhjaga tasa. Soovitan ka teil oma eurod kinno viia ja Paramountile loovutada, sest teleris sedasorti vaatemängud lihtsalt ei tööta.
Avanädalavahetusel kogu «Star Trek tundmatusse» Eesti kinodes 5585 vaatajat, kes jätsid kinokassasse 40 780 eurot. Teist nädalat kinodes jooksva «Jääaja» (11 703 vaatajat) esimese nädalavahetusega muidugi ei saa, aga ikkagi tubli tulemus.
Pikka iga ja küllust! Ja head filmielamust!
