Mõne nädala eest jäi Twitteris silma säuts: Ühendriikide peamine probleem ei ole Trump, vaid haridussüsteem, mis Trumpi populaarsuse võimalikuks tegi. Post-fakt-poliitikal, nagu Suurbritannia Brexiti-poliitikute ja Ühendriikides Donald Trumpi tegevust nimetatakse – on kaks juurt: valetamine ja mitteteadmine. Kui «õigus valetada» kirjeldab, kuidas poliitikute tahtlik faktide vastu eksimine on lubatavaks muutunud, siis «õigus olla rumal» seda, et faktide teadmine ei ole oluline.
Kumbki neist ei ole uus nähtus, mõlemad on populistide jaoks kasulikud poliitikaajamise vahendid, sest esimene laseb tegelikkust painutada endale sobivaks, teine teeb poliitikutest «rahvamehed» (meenutagem George W. Bushi öeldut – ka nigelast, st väheste teadmistega, üliõpilasest võib saada president). Nagu populistlike poliitikute vahendid kipuvad olema, on mõlemad piisavalt kehvad viisid poliitika tegemiseks. Esimesest, valetamise lubatavaks muutumisest, on juba üksjagu juttu olnud, seega vaataks teist, arusaama, et teadmine ei ole oluline.
Sellele, et vähene teadmine on ohtlik, viitasid viimase nädala jooksul kaks lugu: Wall Street Journalis ilmunud «Miks surra Tallinna eest» ja ajaloolase Tobias Stone’i kirjutis «Ajalugu ütleb meile, mis võib Brexiti ja Trumpiga edasi juhtuda». Mõlemad olid reaktsioonid Donald Trumpi intervjuule New York Timesis, kus Trump NATO leppe täitmisele tingimused esitas, ja Newt Gingrichi öeldule, et ei ole kindel, kas tasub riskida tuumasõjaga Eesti, «Peterburi eeslinna» pärast.
Tähelepanu väärivad mõlemad, aga lähemalt tasuks vaadata Tobias Stone’i kirjutatut. Ta leiab, et põhjus, miks populistid ja diktaatorid on saanud võimu, ja karta on, et saavad selle uuesti, on inimeste vähesed teadmised. Enamik elab mitte enam kui saja-aastase minevikuperspektiiviga, ja ei näe põhjuseid, mis on populiste võimule aidanud: sõnum, et inimesed on kaotanud kontrolli oma riigi ja saatuse üle aitab populistidel viha ja vihkamise läbi masse liikuma panna, kuni need ei ole enam kontrollitavad. Nii tegid Hitler, Mussolini, Stalin, Mugabe ja paljud teised; praegu on selline olukord Venemaal, sinna on liikunud ka Türgi. Ungari, Poola ja Slovakkia on teel samas suunas, ja mitmes muus Euroopa riigis on hulk Trumpe ja Putineid oma võimalust ootamas.
Põhjuseid, miks enamik ei näe populismist tulenevaid ohtusid, leiab Stone olevat kolm: esiteks, enamik inimesi näeb üksnes olevikku, mitte aga minevikku ega tulevikku; teiseks, enamik näeb vaid seda, mis leiab aset nende vahetus ümbruses, mitte aga seda, mis toimub globaalselt; ja kolmandaks, enamik ei ole kursis seisukohtadega, mis nende omast erinevad, ja seetõttu ei ole midagi, mis nende endi vaadetele väljakutse saaks esitada.
Üks võimalik stsenaarium, mille Stone visandab, on üsna nukker. Brexit põhjustab referendumi Itaalias või Prantsusmaal, Le Pen võidab Prantsusmaal valimised. EL on killustunud ja võime taltsutada Venemaa sõjalisi ambitsioone näiteks sanktsioonidega kadunud. Trump võidab Ühendriikides, NATO nõrgeneb.
See rehkendus, kus ühel pool seisavad killustunud EL ja nõrk NATO ja teisel pool Venemaa jätkuv majanduslik ja sotsiaalse kriis, mis nõuab uut rahvast ühendavat ja kriisilt tähelepanu kõrvale juhtivat suurt sündmust, võib anda tulemuseks väga kurva olukorra.
Kerime korraks tagasi. Stone’i siht ei ole kedagi hirmutada, ta tunneb ajaloolasena vajadust näidata, kuidas sellised stsenaariumid on varem alguse saanud: populistidel, kes rahva väheseid teadmisi kasutades ja fakte moonutades viha ja vihkamise abil masse liikuma panevad, ei ole vastas piisavat hulka neid, kes valesid ja poolvalesid läbi näeks ja need kahtluse alla seaks.
Mida sellest järeldada? Esiteks, vähesed teadmised – nagu Alexander Pope «Essees kriitikast» märkis – on tõepoolest ohtlikud. Ja teiseks, ma ei tea paremat tõestust sellele, et (humanitaar)haridus on viimane, mille pealt riigil tasub kokku hoida.