Ekskursioon kohtuekspertiisi instituudis: arvuti järel ütleb lõppsõna ikkagi inimene
Fotogalerii!

Ekskursioon värskelt avatud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis (EKEI) viis tõdemuseni, et tehnoloogia on tänapäeval ekspertide töös küll ülioluline, ent lõppotsuste jaoks on ikkagi tarvis eksperdi silma ja tarkust.

Uue EKEI maja on kokku 9-korruseline – kaks maa-alust ning seitse maapealset. Iga korrus on täis tänapäeva moodsaimat tehnoloogiat ning Eesti tipptasemel teadmisi.

Dokumendilaboris tehakse ekspertiisi rahatähtedele, dokumentidele, aga ka raamatupidamisekspertiise. Näiteks paberraha võltsingu tuvastamiseks pannakse see videospektraalvõrdlejasse, mis on üks üsna suur kast. See suletakse ja pilt manatakse arvutiekraanile. Originaaliga võrdlemiseks suurendatakse kastis lebavat rahatähte ja suunatakse sellele erinevaid valgusi. Võltsingut, mida ekspert näitab, pole käega katsudes ja silmaga vaadates just eriti lihtne tuvastada – tegu on trükitud ja üsna hea võltsinguga, ent läbivas valguses ja UV-kiirguse all ning kuni 130-kordse suurenduse järel ei ole spetsialistidel kahtlustki, et tegu pole päriseuroga.

Videopildi puhastamine

Infotehnoloogia osakonnas tehakse näiteks hääleekspertiisi. Siin tuvastatakse, kes helisalvestises kõneleb, kas salvestis on monteeritud või mitte, samuti saadakse siin abi kõneldud tekstist arusaamiseks – kõne transkribeeritakse.

Teiseks tehakse arvutiekspertiisi – otsitakse, kas arvuti mälupulk, mälukaart või muu seade kannab veel mingit informatsiooni peale selle, mis nähtav. Arvutis olev info ei ole kasutajale alati nähtav –siin võetakse kogu info välja eriteadmiste, eritehnika ja eritarkvara abil. Kujutisekspertiisis analüüsitakse, kas videosalvestistel on montaažitunnuseid, parandatakse visuaalset kvaliteeti, samuti nopitakse välja videosalvestisega kaasnevat infot. Näiteks on just siin parimad tingimused üldiselt kehva kvaliteediga turvakaamera salvestiste parandamiseks ja info väljanoppimiseks.

Sõrmejälgede võrdlus automatiseeritakse

Sõrmejälgede osakond tegeleb sõrmejäljekeemia, sõrmejäljefotograafia, identimise ja riikliku sõrmejäljeregistri pidamisega.

Registri pooltes dokumendikappides on umbes 140 000 sõrmejäljekaarti – iga inimese 10 sõrme ja peopesajäljed, mis teeb andmebaasiks üle 1,4 miljoni sõrmejälje. Teistes kappides jälle sündmuskohtadelt kogutud sõrmejäljed.

Paberkaartide andmed dubleeritakse nüüd juba ka arvutisse ja loomisel on automatiseeritud sõrmejälgede otsimise süsteem, mis aitab isikustatud sõrmejäljed viia kokku sündmuskohalt leitutega. Justnagu välismaa seriaalides? Siiski mitte – seal näib, et lõpliku otsuse teebki arvuti. Tegelikult jääb viimane sõna ikkagi eksperdi öelda, sest arvuti on arvuti – tema suudaks otsuse langetada vaid kahe selge sõrmejälje võrdlusel. Sündmuskohtadelt puhtaid sõrmejälgi reeglina ei saa – sealt tulevad fragmendid, määrdunud ja raskesti tuvastatavad jäljed.

DNA-ekspertiis

Kui eelnevad osakonnad näevad välja nagu kontoriruumid ikka, siis edasi läheb teekond DNA-ekspertiisi, mis näeb ka labori moodi välja. Mitmest etapist koosneva ekspertiisi esimene osa – proovi võtmine – tehakse steriilses ruumis, tegevust saab jälgida läbi suure klaasi. Kaks valge kitli, maski ja kummikinnastega naist toimetavad rahulikult. Veriselt noalt vere- ja puutejäljeproovi võtmist alustatakse noa kotist väljavõtmisega. Vatitampooniga noalt võetud verele tehakse eeltest, kontrollimaks, kas tegu on verega – kui on, siis läheb eeltest siniseks. Üks naistest tegutseb, teine paneb jooksvalt kirja, mida tehakse ja kuhu proov edasi saadetakse.

Edasi viiakse purk testiga DNA-laborisse, kus kemikaalide abiga DNA eraldatakse rakkudest ja pannakse spetsiaalsesse masinasse, mis suurendab DNA kogust mõõtmiseks piisava arvuni. Lõpuks pannakse proov sekvinaatorisse, mis teeb proovist pildi, mille põhjal eksperdiarvamus kokku pannaksegi.

Ka siin peetakse riiklikku registrit – EKEIs on DNA-registris üle 43 000 proovi, neist 28 000 on kahtlusaluste omad. Aasta jooksul jõutakse võtta umbes 20 000 DNA proovi.

Keemiaosakond

Mikroskoopia labor teeb näiteks jäljeekspertiisi, otsib tulirelvajälgi, tuvastab ka võltsitud euromünte. Värviekspertiis võimaldab näiteks autoõnnetuste puhul kihtide kaupa uurida, millise autoga kokkupõrge tehtud. Kiuekspertiis analüüsib riidekiudusid, juuksekarvu.

Toksikoloogia laboris uuritakse aineid pärast nende tarvitamist – siin tuvastatakse, millist alkoholi, narkootikumi või ravimit inimene on sisse võtnud. See Eestis on ainus koht, kus pole probleemi selgeks teha, kui inimene on tarvitanud korgijooki ehk GHB-d. Kõige keerulisem ja aeganõudvam protseduur selleks tööks on aine ettevalmistamine analüüsiks on aine bioloogilisest materjalist (näiteks veri või uriin) eraldamine – näiteks GHB ettevalmistus võtab terve päeva aega. Aparaatide abil teeb ekspert selgeks, mis ainega tegu.

Otse toksikoloogia labori kõrval keset koridori asus dušš pealkirjaga «Hädaolukorra dušš». Ajakirjanikel keelati rangelt seda proovida…

Lasukauguse labor

Lasukauguse labor võrdleb mikroskoobi ja arvutite abil kuulide kesti, et teha kindlaks, millisest relvast mingi kuul on lastud või kest heidetud. Manuaalse võrdlusmikroskoobi alla pannakse kuul või kest, selle pinnalaotus skaneeritakse arvutisse. Nüüd on juba kaks aastat kasutatud ka arvutis automaatset võrdlussüsteemi, mis pakub võrdluse järel välja pingerea. Taas jääb viimane sõna eksperdile, kes teeb oma silma ja mõistuse abil otsuse.

Lahkamine

Uude majja kolimisega hakkas EKEI tegema ka virtuaalset lahangut. See aga ekspertide käsi sellest tööst täielikult ei vabasta – lõplik «pilt» pannakse kokku digilahangu ja tavalahangu koostöös. Digilahangu näidustused on traumad: väikelaste surm, samuti skaneeritakse tundmatu surnukeha. Spetsiifiline lõhn lööb vastu tavaliste lahangute osakonnas, mille ruumides on kokku seitse «töölauda». Ega see lõhn siin alati väga talutav pole, ent uute ruumide suur eelis ongi eelkõige just see, et vähemalt ventilatsioon on siin korralik, tõdeb ekspert. Siin avatakse surnukeha, võetakse organid välja ja uuritakse neid ükshaaval. Kui digilahanguid on oktoobrist tänaseni tehtud 11, siis tavalahanguid tehakse keskmiselt 50 kuus.

Tagasi üles