Mõeldes Dianale

, klassiõde
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Diana oli hingelt maailmaparandaja, oli seda alati olnud ja on praegugi, oma teisel moel. Kes usub praegusajal seoseid ja tähenduslikkust, leiab lohutust Diana endagi viimastest mõtetest.

Miks või millega seoses - kas üldse on keegi, kes seda teab - aga oma viimase ingliskeelse blogikirjutise on ta pealkirjastanud kui in memoriam.

Kirjutas, et usub, et ta liigub edasi, nagu ta tavaliselt teeb. Et see pole päriselt lõpp millelegi, lihtsalt muudatus...

Diana oligi edasimineja, üha avanev, ent kahtles, et ta on liiga vähe vaikne olnud. Vaikne selleks, et märgata ja olla tänulik nende inimeste, sündmuste, asjade eest, mis annavad elule tõelise tunde ja värvi. Et ta oli ehk liiga vähe kohal, lihtsalt olemises, selles, millest piisabki.

Nüüd oleme meie, mahajäänud, jäetud selle vaikuse ja olemisega vastamisi. Ma usun, et sellest valikust kannatada või valgust kanda, ütleks Diana, et valiksime viimase.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles