Osa peavad uppumist uppuja enda probleemiks, sest ise on ta süüdi, et maja ei kindlustanud, nii palju lapsi sünnitas või raske puudega last ära ei andnud. Teised näevad liigset ahnust suures kasumis suplevate lastehaigla ja kliinikumi kurvamaigulistes rahakogumiskampaaniates ning ei usalda ka fondide ja mittetulundusühingute annetuste palumist.
Ma ei kahtlegi, et on neid, kes kasutavad inimeste empaatiavõimet oma äri eduks, ja neid, kes lausa petmise peal väljas, ning seetõttu ei anneta ma isegi väga kergel käel, kui tegu pole usaldusväärse algatusega, nagu näiteks vähiravifond Kingitud Elu või MTÜ Naerata Ometi. Tegelikult on ka usaldusväärsete algatuste puhul raske valida, keda aidata ja keda mitte, sest abivajajaid on nii palju, et isegi parima tahtmise korral ei jaksaks kõiki toetada. Küll on võimalik valida neist kõige südamelähedasemad välja ning toetada neid pidevalt.
