Kalle Aasamäest saab India moekunstnik

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kaotada pole midagi: kaks ja pool kuud Indias oli Kalle Aasamäele piisav, et prioriteedid elus selgineksid.

FOTO: Erakogu

Sarnaselt kümnete tuhandete eestlastega kavatseb moekunstnik Kalle Aasamäe kodumaa tolmu alatiseks jalgelt pühkida. Aga ta ei lahku kapitalistlikku läände, vaid ... eksootilisse Indiasse!

Aasamäe, kes täpselt kümme aastat tagasi lõpetas Moskvas moeguru Vjatšeslav Zaitsevi käe all Laboratorija Modõ nimelise kooli, otsustas mõni aeg tagasi osaleda India riigi korraldatud konkursil, millega sooviti leida stipendiaate tekstiilitööstuse mänedžeri ja tekstiilitestija erialale.

«Mõtlesin, et kaotada pole mul midagi, ja kandideerisin,» räägib Aasamäe. Ainsa «valge inimesena» kogu rühmas – teised stipendiaadid olid Aasiast, Aafrikast, Usbekistanist ja Kuubast – möödus kaks ja pool kuud Lõuna-Indias Tamil Nadu osariigi Coimbatore linnas suisa märkamatult.

«Põhirõhk oli meil siiski puuvillakasvatamisel ja -arendamisel,» lisab ta. Lisaks õppimisele tutvustati seltskonnale põhjalikult India eluolu ja käidi ekskursioonidel põnevates kohtades. Üha enam süvenes mehes tunne, et see maa on midagi, mida tema hing on alati ihanud ja tahtnud.

Millega India Aasamäed võlus? Moekunstnik tunnistab, et see küsimus on kõigi tema tuttavate huulil.
«Kui paistab päike, on muid asju väga vähe vaja,» kostab ta. «See, mille pärast Eestis rabeldakse, on seal täiesti teisejärguline. Materiaalsed vajadused on Indias väga väikesed, ja kui näed, millistes tingimustes inimesed elavad, olles ise seejuures väga õnnelikud, siis mõistad, kui vähe on õnneks vaja! Meil räägitakse õnnest ja heaolust palju, aga selleks on ju vaja nii vähe, sest see kõik tuleb su seest, kui oled iseendaga tasakaalus. Kahe ja poole kuu jooksul ei olnud mul kordagi negatiivseid emotsioone või paha tuju.»

Esialgu tahaks Aasamäe kanda kinnitada Delhis, sest seal on tal ees tuttavad – Venemaa päritolu moefotograafid ja -stilistid. «Arvan, et hätta ma ei jää,» usub Aasamäe, «küll ma erialast tööd leian.» Võib-olla aga saab ta tööotsa hoopis mõnes kohalikus ülikoolis, arvestades asjaolu, et praegu peab mees rõivakollektsioonide koostamise õppejõu ametit Tallinna Tehnikakõrgkoolis.

Aasamäe suhtub elumuutustesse rahulikult: «Kui miski peab tulema, siis tuleb see nii või teisiti. Eestist lahkuda mul kahju ei ole. Mul polnud Indias kordagi koduigatsust – minule on see tundmatu tunne. Olen sõpradele öelnud, et jään sinna nii kauaks, kuni mu maised jäänused pühasse Gangese jõkke visatakse...»

Tagasi üles