«Taskuraha – oo jaa, see sügiseti kodudes ja foorumites kirgi küttev teema,» alustab lugeja Pille, kes kirjutab meie lugejamängu raames, kuidas on korraldatud nende peres rahaasjad. Kui ka sina tahad osaleda kolme 50-eurose Maxima kinkekaardi loosimises, vaata siia!
«Minu lapsed on veel väikesed, suurem nendest läheb sügisel kolmandasse klassi. Taskuraha oleme temale andnud iganädalaselt, nädala alguses. Eks nii väikesel on algul raske terve kuu taskuraha ühtlaselt ära jaotada. Kulub see raha tal täielikult nikside-näkside jms pudinate peale. Eelmisel aastal oli tema taskuraha nädalas 2-3 eurot (olenes nädalast, kui oli pikem päev, andsin pirukaraha jagu rohkem).
Jah, ühtepidi väike, teisipidi suur summa. Kindlasti vajalik selleks, et õppida rahaga ümberkäimist, kas või näiteks nii olulist asja, nagu arvutamist. Kui koolis jõuti õppekava järgi raha arvutamiseni, polnud meie lapsel sellega enam mingit probleemi. Põhjus – taskuraha oli vaja viimase sendini ära kulutada, et midagi üle ei jääks ja nii ta siis seisis poes/puhvetis leti ees ja arvutas, et mida osta, et raha üle ei jääks. Vaja ju lapsel seda raha tegelikult veel pole, kõik vajaliku saab kodust ja kommi võib ka kodust kooli kaasa võtta. Aga tähtis on minu hinnangul lapse jaoks just see tunne, et see raha on TEMA oma ja ta ISE võib otsustada, mida sellega teha. Ja asi, mis minu jaoks võib olla täiesti mõttetu, on temale oluline. Las ta siis olla.
Praegu ei ole me ennast seganud sellesse, et mida ta selle raha eest ostab. Küll olen ikka küsinud, et mis oste ta teinud on. Senini on need tegelikult olnud väikese lapse kohta üsna mõistlikud. Sellel aasta tõstame taskuraha veel veidi. Kui palju, polegi me abikaasaga veel otsustanud. Tulebki teemaks võtta, kool kohe ukse ees…
Seoses kooli ja taskurahaga tekkiski mul tegelikult üks mõttevirvendus, üks emotsioon… Jah, meie pere sissetulekute juures võiks see taskuraha olla vabalt ka suurem, see ei muudaks meie pere kuueelarves oluliselt midagi. Sest oleme näinud ja eks ka lapse käest kuulnud, et taskurahad, millega lapse klassikaaslased kooli tulevad, on ikka nö paberist – viielised, kümnelised, kahekümnelised. Ja siis kulutatakse need sealsamas puhvetis või poes. Minu küsimus või mõte seda kuuldes on alati – aga kuhu edasi??? Kui teises klassis on nädala taskurahaks juba kümme või kakskümmend eurot, siis mis on see kaheteistkümnendas? Elu on ju näidanud, et laste soovid vaid suurenevad. Meie kavatseme neid soove küll vaikselt täita, arvestades sealjuures ka nende tunnetega, kellel nii hästi ei lähe. Sest lisaks kümme-kakskümmend eurot taskuraha saajatele on ka neid, kes seda üldse ei saa. Oleks küll tore, kui iga laps saaks nii palju taskuraha, kui ta tahaks, aga kust see raha tuleb – meie, lapsevanemate, taskust. Meie perel poleks selle summa suurendamisega probleemi, aga me ei tee seda põhimõtteliselt. Sest taskuraha annab võimalusele lapsele selgitada, et lisaks taskuraha saajatele on ka peresid, kes ei saa lastele üldse taskuraha lubada, samuti mitte kõiki vajalikke asju. Paljude perede puhul tuleks lapsele taskuraha andmine vajalikemate ostude ohverdamise hinnaga.
Ma saan aru, et me ei saa kunagi taskuraha andmise ja selle suuruse osas lapsevanematena kokkuleppele, sest raha, see on alati emotsionaalne, kirgi küttev teema. Ja alati ebavõrdne. Kuid ma palun – sügisel lapsele taskuraha määrates mõelge ka teistele. Ja ärge alati võrrelge ennast edukamatega, võrrelge vahelduseks ka kehvematega. Jah, kindlasti on osadel teist suur kiusatus lapse taskuraha kaudu ennast edukana näidata, aga ega suur taskuraha veel teie last edukamaks tee. Pigem vastupidi – üsna sageli tundub, et suured taskurahad on neil, kellel on probleeme nii õppetöös kui käitumises... Miks?»