Marin hoiatab: ärge jumala eest hea sõbraga voodisse ronige! (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt on kõik kuulnud ei-tea-kelle tarkust, et sõpradega ei magata. Ma ei mõtle hommikuni kestvaid rajusid pidusid, kus voodisse külakuhjaks ära vajutakse ega neid harmoonilisi paare, kes peale pikka kooselu ennast parimateks sõpradeks defineerivad. Nõus, et puhtalt kire najal kaua ja kaugele ei aeruta, aga pikaajalist sõpra puhtalt seksimiseks ma enda voodisse naljalt võtta ei soovita. Mul läks veel hästi, ta jäi minu jaoks alles.
Osalejad: Marin ja tema hea kamraad, sõbrastaaži pea kümme aastat. See segane seiklus seondub mulle igast küljest liigse alkoholitarbimisega. Voodisseminekut vormistades olime mõlemad purupurjus, mille ainsaks positiivseks küljeks oligi see, et kaineks saades andsime mõlemad oma apsakast iseendale aru võtmes «täiskasvanud inimesed, juhtus mis juhtus, ise selle käki kokku keerasime». Otsisime mõlemad kirge, elu tunneteta on kuramuse tühi. Tagantjärele mõeldes ei tunne ma ennast üheski episoodis ära, aga kuidagi nii läks, et pärast ohjeldamatut pidutsemist võtsime üksteisel armsalt käest kinni, sõitsime tema juurde, kallasime klaasid rummi täis ja läksime pikema jututa voodisse. Hommik oli pehmelt öeldes huvitav, olime üliviisakad, kohmetud, kiirustavad ja punastavad korraga.
Kui muidu pole sõpradega erilisi tabusid, piinlikke teemasid ega saladusi, käepigistus on alati õige survega ja pisaraid ei kardeta, eeldasin sinisilmse blondiinina, et samasugune vaba ja lihtne olemine jätkub ka voodis. Oi, kuidas ma eksisin. «Appi, tal on peenis. Ja see on vahel kõva!», vasardas peale seda kirepuhangut selili lakke vahtides peas ning ähmaselt meenus, miks seni sõpradega seksimist vältida olin suutnud. Pikaajalised tuttavad langevad minu jaoks ühel sujuval hetkel kuskile sõbratsooni, kus nad on täiesti aseksuaalsed ning ei vaata neid kui võimalikke kiretekitajaid. Mees on, sarm on, peenis on, habe ka kasvab, aga minu jaoks vajalikku klikki ei tule, vaatan nagu pereliiget. Intiimsus ikka pole suvaline füüsiline lähedus. Sõpradena koos saunas käia on okei, käest kinni hoida samuti ja kasvõi süles istuda normaalne, aga peale krõksu seksuaalse poole skaalasse, polnud enam miski pikka aega samamoodi kui varem.
Ei osanud kuidagi olla ega selle patumaigulise koormaga hakkama saada, olin iseenda peale ekstratige ja nördinud. Aluspüksid mantlitaskus tema kodust välja tormates ropendasin kõva häälega ja sõimasin iseennast. Emotsionaalse ja lapsiku poolena olin muidugi mina see, kes parimat lahendust eiramises nägi ja elu eest edasist kontakti vältida püüdis. Mõnda aega õnnestus, aga rõõmustaval kombel oli temal rohkem aru peas, võttis mu ühel viskiõhtul suitsunurgas letti ja käskis edasise pabistamise ära lõpetada. Imekombel see mõjuski tasapisi ja edaspidi ei olnud tema tervituskallistused mulle ebamugavad ega seltskonnas mõningad lõõpimised punastama ajavad. Vahepeal tekkinud jää hakkas sulama, kuramuse hea tunne oli üle pika aja sõbrale silma vaadata.
Üle saime sellest õnneks selle najal, et kummalgi ei tekkinud udustki ettekujutust ega lootust paarina edasi eksisteerida. Hoolimine teineteise osas säilis ja ei olnud romantiline armastus vaid respekt, mille olime üksteise silmis aastatega ehitanud. Me ei kasutanud teineteist alatult ära, kummalegi ei jäänud tunnet nagu oleks annetajana mündi korjanduskarpi lasknud mõeldes «kui ta just üldse muudmoodi või mujalt ei saa».
Pärast seksi sõbraks jääda on lihtsam. Näiteks kui avastada, et seksuaalne klapp pole suurem asi, aga inimesena on see partner nii kuramuse huvitav, et loobuda ei raatsi. Ja mul on üks selline eksemplar täiesti olemas. Kunagi magasime, peale mida sain aru, et minu poolt polnud see hea mõte. Noormees teab seda, aga loodab siiani, et äkki meievaheline seks kordub veel. Ja ma kasutan teda veidi ära, samas ennast mitte oluliselt süüdi tundes või tõpraks pidades. Kes vahetab mu kodus kõrgel asuvaid lambipirne? Kes tormab appi, kui olen rumala peaga pakiautomaati kuus kotti kassiliiva tellinud ja ei ulatu ega jaksa neid sealt allagi vinnama? Kes annab parimat nõu, mida selga peaksin panema või jalas kandma, et püssidest püssim välja näha? Tõbras oleksin siis, kui talle asjatut lootust annaksin. Kiretu armastus, head sõbrad, püüan tema eest hoolitseda muul viisil kui voodis.
Enam ma sõpradega voodisse minna ei riski, seksi leiab vajadusel igalt poolt, aga häid sõpru mitte. Mõnest asjast on ikka parimategi jaoks kahju, vahekord on seega üks neist.